Kodumaja stendil on selline tore kiri. “Seoses gaasilõride kaitsega, palume 28.05 kell 10-16 mitte kasutada gaasipõletid. Selle aja jooksul toimub veouuring ja lõride kosseisu kontroll. Vabandame ebameeldivuste pärast. Telefoninumber”. Gaasilõri on tõenäoliselt gaasilõõr. Aga kaitse ja veouuring… vot sellest ei saa aru. Kaitse võiks olla katse. Mis vedu nad seal lõõris uurida võivad? Võib-olla mingi spetsiifiline tegevus? Tõenäoliselt midagi uuritakse või kontrollitakse. Tõmmet? Või puhastatakse. Aga ega midagi pole imestada, et sellised vead tehakse sisse, kui Eesti keel pole emakeel. Varemgi stendilt naljakaid pärleid leidnud. Positiivne on see, et üldse millestki sellisest teavitatakse. Terve maja renoveerimise jooksul on vist heal juhul korra varem millestki teavitatud, kuigi tehtud on mustmiljon asja, mis moel või teisel elanikke puudutavad.
Nelja rattaga maa peal
Kolmandast aprillist on möödas kuu ja mõni nädal peale ja ma olen elus. Sõitnud selle ajaga üle 3000km ja pole veel kordagi teele jäänud ega pidanud autot remontima või midagi tegema selleks, et saaks sõita. Miks ei peaks elus olema või miks peaks remontima? Juhtusin mõned nädalad tagasi vist facebookis lugema kellegi kommentaari, mis kõlas umbes niimoodi, et “Dacia on p****s juba siis, kui esindusest välja sõidad”. Noh… ma ütleks, et see ei vasta tõele. Ma arvan, et inimesed mõtlevad ja ütlevad Daciast nii sellepärast, et nad on kas a) kuskilt kellegi käest kuulnud (nsr), et Dacia on s**t või b) neil on endal lühiajaline kogemus selle automargi mõne algse mudeliga või c) neil pole kogemust aga nad arvavad, et kui tegu on suht sellise odava otsa autoga, siis on see omadega nii p****s, kui veel olla saab. Minul eelarvamusi ei olnud. Või noh olid aga õhkõrnad 😉
Ehk siis sõidan nüüd Daciaga. Renaulti müüsin Citymotorsile ja selle eest saadud raha läks Dacia sissemakseks. Täpsemalt sõidan Dacia Sandero Stepwayga. Tegu on siis mingis mõttes SUV-ga ehk siis Sport Utility Vehicle aga täpsem nimetus 5 ukseline luukpära. Mõnel pool öeldakse selle kohta ka supermini. Südameks on 0,9 liitrine (!) kolmesilindriline (!) turbomootor, millel 66 kW (90 hj) aga 0…100km/h kulub kõigest 11,1 sekundit. Ja seda peab ütlema, et hoolimata sellest aiatraktori laadsest mootorist on auto igati ergas. Esimestel päevadel oli tükk tegu, et linnas püsida 50km/h piirangus, sest teise ja kolmanda käiguga kippusin märkamatult 60…70km/h sisse võtma. Linnas, maanteel, maastikul või kruusateedel pole seni probleeme tekkinud. Möödumine maanteel pole kah teab mis probleem. Kütusekulu on linnas 6 liitri kandis, maanteel väiksem aga ma arvan, et mootor vajab veel sissesõitmist. Vedrustus on üsna pehme ja Tallinna augud eriti probleeme ei valmista. Pagasiruum on üsna mahukas, eriti, kui tagumised istmed alla lasta. Salongis tagaistmel kaks täiskasvanut istuda ei saa, sest minul on juhiiste üsna taha lükatud ja seetõttu tagaistmel jalaruumi suhteliselt vähe aga hea tahtmise korral sinna siiski mahub.
Uus algus
Kuigi 2012 üritasin uuesti alustada blogimisega, see ei õnnestunud. Nüüd üritan seda taaskord. Ehk seekord õnnestub, seda enam, et sotsiaalmeedia lipulaevast facebookist hoiast ennast eemal ja seetõttu puudub koht, kus mõtteid avaldada. Veidike olen tegev twitteris, kuigi seal on suhteliselt piiratud see mõtete avaldamine. Eriti kui tahta midagi pikemalt öelda. Aga eks paistab, mis siin siis saama hakkab 🙂 WordPress on uuendatud, siit sealt kohendatud välimust. Mõtlema veel mida selle vana sisuga ette võtta…
Söidame mönuga
Täna õnnestus näha, kuidas ühel maanteelenduril koitis oma Mihklipäev. Lendas teine mööda Peterburi maanteed linna poole, möödus minust 70km/h piirangualas nii 80…90km/h peale Pirita jõe silda ja võttis suuna parempoolsele Lasnamäe poole suunduvale rajale. Möödus kümmekond sekundit ja mõned sajad meetrid, mille jooksul jõudsin mõelda seda oina mõtet, kui märkasin silmanurgast, et selle maanteelenduri mersu ei võtnud Rahu teele suunduvat paremkurvi välja, kaldus vihmamärjalt teelt välja, põrutas vastu äärekivi ja siis tänavavalgustusposti, nii et viimase lamp kukkus alla. Auto vasak esiosa ja külg sai korralikult äestada. Lendurid ise paistsid olevat täie tervise juures, sest esipiloot hüppas autost välja nagu herilasest nõelatuna ja hakkas oma kätetöö vilju imetlema. Ikka kolekiire on mõnel liikluses.
Aga eks kulunud rehvidega kipuvadki ohuolukorrad tekkima kergemini, kui tutikate rehvidega. Tallinna ringteel oleks mul ka auto käest ära läinud, kui kergesse vesiliugu sattusin. Õnneks on kogemusi piisavalt ja midagi dramaatilist ei juhtunud. Samas need vett täis roopad tekitavad kohati tunde nagu mööda renni sõidaks.
Hämmastav harjumatus
Selline lugu – Viimsi lasteaias Amarüllus juhtunud õnnetus, kus laps jäi sallipidi kiige külge, mis poos teda ja kasvatajad ei märganud seda, kuna ajasid juttu – on lihtsalt hämmastav. Olgu selle juhtumi üksikasjadega nii nagu on aga minus tekitas hämmastust väide, et lasteaia kasvatajatel pole harjumust helistada 112 ja/või laste vanematele, kui midagi tõsist juhtub 😐 Kuidas saab nii olla? Arsti juures selgus ju, et vigastus on üsna tõsine ja seekord läks napilt. Kohapeal pole ühelgi kasvatajal pädevust hinnata, kui ohtlik võis see poomine lapse tervisele olla ja seda enam oleks tulnud helistada 112 ja kutsuda kiirabi kohale. Parem karta, kui kahetseda. Kas meil on ühest lasteaias surnud lapsest vähe?
Näitus “Laiarööpmeline Soomusrong Nr.1 Vabadussõjas”
Reklaamin siis oma blogis kah seda huvitavat üritust. Nimelt saabub 1. mail Aegviidu jaama näitus “Laiarööpmeline Soomusrong NR. 1 Vabadussõjas”. Soovitan soojalt. Näituse on kokku pannud Tallinna Linnamuuseumi Fotomuuseum ja Aegviidu jaama toob näituse Aegwiidu Jaam Anno 1870 MTÜ.
Märkamatud sahtlid
Eile hommikul hakkasin pliidi praeahju klaasi puhastama. Huvitaval kombel oli üsna mustaks saanud kahe klaasi vaheline pind, kuhu nii naljalt midagi ei tohiks sattuda. Klaaside äravõtmine oli käkitegu aga tagasipanek oli juba keerulisem, sest esiteks tahtis ahjuluuk pidevalt kinni minna, teiseks tahtis välimine klaas muudkui ära kukkuda nii et seda pidi kinni hoidma ja kolmandaks oli vaja kruvid õigesse kohta panna kahte eelnevat trotsides. Lõpuks see õnnestus ja õhtul sai ahjus küpsetades uued plekid tekitatud 😛
Aga klaasidega mässates märkasin täiesti juhuslikult pliidi all sahtlit 😆 Ma polnud varem huvi tundnud sellesse, kuigi elan korteris juba paar kuud ja pliiti olen kasutanud palju kordi. Leidsin sealt koogivormi ja kaks panni. Kuigi uued pannid olin vahetult kolimise järgselt ostnud… Ilmne näide, et minul pole ikka kööki asja 😀
Kriis
Tjah. Motivatsioonipuudus. Selle sõnaga võiks blogi hetkeseisu kokku võtta. Mingi vähem kui kuu aega tagasi, hakkasin mõtlema, et milleks ja kellele üldse blogida, sest see tundub mõttetu. Meenub üks teine inimene, kes proovis siin oma mõtteid kirja panna aga ühel hetkel tundis ka, et see ei vii kuhugi. Oma elust ja tegemistest rääkimine ei paku mulle enam pinget, sest sellest ma rääkida ei taha – kõigi jaoks on parem, mida vähem teatakse. Ma arvan, et seda pole eriti huvitav lugeda ka. Ja kõiki muid asju saab kõikjalt mujalt (näiteks feissbuukist või delfist) varem või hiljem niikuinii teada. Ja kui ka ei saa teada, siis ei juhtu sellest tõenäoliselt midagi, sest mida ei tea, selle vastu ei pruugi ka huvi olla. Right? Niisiis…
Lisaks kadus mul igasugune huvi kõikvõimalike (sots)võrgustike vastu. IMHO waste of time. Imetlen inimesi, kes suudavad kõigest sellest eemal olla ja oma ajaga midagi paremat ette võtta. Ja nagu mulle mõnda aega on tundunud… the less i know, the better for me mille tulemusel life is a flower 🙂
Meeliülendav on see, et leidub inimesi, kes oskavad elus õigeid valikuid teha ja ei jää virelema, isegi kui valik nõuab teise linna kolimist. Üks neist otsustas tulla heade mõtete ja töökohtade vaesuse linnast Tallinna tööle ja oma püsiva pesa punumisega siinkandis mind rõõmustada ja oma õnne otsida. Väitis, et see samm on lõplik ja enam püsivalt tagasi ei lähe – saame näha. Nädalavahetusel sai mitu tunnikest teetassi ääres küünlavalgel jutustatud ning kõik maailma asjad läbi arutatud. Üks vähestest sõpradest, kellega ma kunagi pole tülis või eriarvamusel olnud, kuigi tunneme teineteist palju aastaid.
Ka see nädalavahetus tõotab tulla eriline ja loodetavasti naerukrampe tekitav. Maitsev söögipoolis, väike hea kodune vein, küünlavalgus, hea film või muusika ja muidugi „kaks on seltskond“ 😛