Jaanipäev 2009: tipphetked ja pildid

Paneks siis kirja ka jaanipäeva tipphetked, mis jäid rohkem meelde või pakkusid pikemaks ajaks kõneainet.

  1. Šoppamine Laagri Maksimarketis. Naised poes – tulemus – kõike osteti vähem kui tegelikult oleks vaja olnud. Näiteks joogikraam jäi praktiliselt üldse ostmata ja seda mindi järgmine päev külapoodi ostma.
  2. Kaardilugejad – vahetult Kiideva külla jõudes ei suutnud minu taga istuvad kaarti omavad kaardilugejad õiget teed pakkuda. Isegi telefoni teel Maiaga rääkiv Tuuli sai valesti aru kuhu pidime sõitma, nii et panime õigest teeotsast mööda ja jõudsime kohale ringiga. Ja minul oli muidugi meelest läinud mis teed mööda pidi sõitma olgugi, et Maia oli sellest rääkinud  😆
  3. Kiige lammutamine – 23nda õhtul suutsid tüdrukud korralikult ära lammutada pehkinud kiige, sellel hoogsalt kiikudes. Põiklatt, mille küljes kiik oli kinnitatud, oli nii pehkinud, et murdus. Tüdrukud sadasid alla. Pealtvaatajad lõkke juures vaatasid tumma näoga. Esimene küsimus sündmuskohal – “kas oled elus?” Õnneks keegi viga ei saanud.

    Kliki suurendamiseks

  4. Sääsed. Neid oli palju ja nad olid näljased. Vapramad meist püüdsid “lõhnastamata” vastu pidada. Loe edasi “Jaanipäev 2009: tipphetked ja pildid”

Jaanipäev 2009

Selle aasta jaanipäev oli teistmoodi. Võiks öelda, et isegi eriline. Seekord sai oldud läänemaal, Kiideva külas, Merekalda talus. Tuuli kursaõde geenitehnoloogist hea sõbranna Maia, kutsus meid enda suvekodusse. Ja seal oli tore. Sai külas ringi käidud, mängitud mitmeid huvitavaid mänge, nauditud üle ootuste ilusat ilma – kogu aeg paistis päike, grillitud ja muidugi naerdud. Nalja sai palju. Ega pikalt ei viitsigi lobiseda… 😀 Natuke väsimust kah peal. Olin kogu aja kaine autojuht, Selge Grupijuht 2009 osaleja kah veel. Eile hommikul oli kell 5 äratus, nii karmid lood talus… Aga tegelikult sai üks Tuuli sõbranna viidud Haapsallu bussi peale. Aga päev varem oli üks sõbranna juba seltskonda juurde tulnud nii et pidevalt oli kohal 6 inimest. 4 tüdrukut ja kaks poissi, sh mina. Ahjah… natuke ekstreemsusi kah. 23ndal kiikusid tüdrukud talu kiige katki. Põiklatt, mille küljes kiik oli, oli nii pehkinud, et murdus. Ja muidugi siis kui parajasti kiiguti… Aga õnneks jäid kõik terveks, samas oli juttu pääääris pikaks ajaks… 😀

Kuigi alguses olin ma natuke skeptiline, siis praktiliselt kohe kohale jõudes see skeptism kadus. Tõesti oli tore. Rõõmsad inimesed ja hea seltskond teeb iga ürituse mõnusaks 😛

Pilte seekord ise ei teinud, nii et sattusin ise kah pildile mõnel korral. Loodetavasti saan fotograafiga kokkuleppele ja mõnda pilti ka siin lähitulevikus eksponeerida 😉

Toredad nädalavahetused

Päikese loojumine Andineemel
Päikese loojumine Andineemel

Sarnast vaadet ja päikese loojangut sai nauditud eile õhtul Andineemel sauna lava peal istudes 😉 Seljataga oli selleks ajaks mitmetunnine muru (mis kohati meenutas heina) niitmine trimmeritega. Tuuli oli tubli ja riisus niidetud muru kokku. Saunas sai väsimus välja higistatud. Tore oli. Loodetavasti satub suvel sinna veel ja siis saab bassein ka järgi proovitud kui merevesi liiga külm on 🙂

Lisaks on Tuuli tubli tudengina valmistunud oma bakatööks (mida me kõik järgmine aasta kuulama/vaatama läheme 😉 kuigi ta ise seda millegipärast ei soovi) ja pannud Tartumaale aga ka Põhja-Eestisse kümneid putukate (püünis)pesasid. Eelmisel nädalavahetusel sõidutasin teda mööda Tartumaa tolmuseid teid. Sai 500km maha sõidetud. Mõnel teel sõites oli tunne, et auto laguneb algosadeks 😆  Ja kurvilised teed tekitasid adrenaliini sest ei teadnud kas kurvi taga on põder või metsaveoauto… Kusjuures korra isegi nägime põtra. Vaatas meiega metsasihis tõtt mõned minutid. Loe edasi “Toredad nädalavahetused”

Und ei tulnud

Ma ei kõnni keset teed mitte põhjusel, et olen ego, vaid sellepärast, et ei suuda otsustada, kummale poole kalduda.

Ma ei vaiki, kuna mul puudub julgus, vaid kuna mul puuduvad teadmised.

Kui ma ei hakka vastu, ei tähenda see, et ma arvan sama, vaid et mu jõud ei käi üle.

Kui ma ei tõtta appi, siis mitte sellepärast, et ma pole abivalmis, vaid ma pole võimeline aitama.

Mulle ei meeldi olla see, keda aidatakse, mitte et abi vaja poleks, aga ma tahan ise hakkama saada.

Mulle ei meeldi saada suuri kingitusi, mitte et mulle kingitus ise ei meeldiks, kuid ma tunnen ennast tahes-tahtmata võlgu, kui ma võib-olla vabatahtlikult seda võlga ei võtaks.

Mulle me meeldi suured kiidusõnad, mitte et nad halvad oleks, aga selles pole täit tõtt ja vähemaga võib tihtipeale palju rohkem ära öelda.

Ma hoidun kindlate plaanide tegemisest, mitte seetõttu, et plaanitavad asjad pole olulised, vaid kuna ma ei taha lubadust murda.

Ma ei ütle inimesele halvasti, kui inimene teeb kogemata, vaid kui ta teeb meelega. Loe edasi “Und ei tulnud”

Briti talendisaate võitjad teada

Ja võitjaks ei osutunud Susan Boyle, kes kõiki 7 nädalat tagasi selle esitusega võlus. Võitis hoopis tantsutrupp Diversity ja nende esinemine on tõesti hämmastav:

Siiski teenis Susan Boyle žüriilt palju kiitvaid sõnu:

Huvitav, kas Eestis kah talendikaid inimesi on? Täna õhtul Kanal2-s kell 19:35 peaks selguma (kuigi mina pole meie talendijahi saadet üldse vaadanud).

Tore päev oli

Mõnikord harva tuleb ette selliseid toredaid päevi, kui ei ole mingit väsimust ega häirivaid tegureid. Ja kui ka häirivaid tegureid on, siis need ei häiri. Need üksikud päevad, kui tunned, et teed midagi asjalikku, või vähemalt midagi, mis võib hiljem asjalikuks osutuda.

Teisipäeval käisin juhendajaga püünispesi üles panemas. See oli esimene päev, kui oli tõesti soe ilm ja mitte ühtegi pilve polnud taevas. Päris palav oli isegi vahepeal, aga see ei häirinud absoluutselt. Lõpuks ometi on suveilmad ka käes! Või noh mis lõpuks, tegelt on ju maikuu alles.

Aga ma ei arvanudki, et niipalju mahajäätud maju leidub. Muidugi oleneb see ka piirkonnast, ega neid suuremate asulate läheduses eriti leida pole. Aga ülivahva on otsida selliseid maju Eesmärgiga. Ja sealjuures nuputada, kas maja ikka on mahajäätud või mitte. Saviseinad on vist ka selline nähtus, mis on ainult Lõuna-Eestis, aga need on ülihead putukate pesitsuskohad. Ühe saviseina ääres elu lausa kihas, ja ma nägin lõpuks ka oma silmaga kuldherilasi! Seal oli tõesti palju neid, isegi juhendaja otsis võrgu välja ja püüdis mõned. Loe edasi “Tore päev oli”