Täna oli natuke teistmoodi laupäev. Käisin nimelt esimest (ja ma usun, et mitte viimast 😉 ) korda elus kaasa elamas üritusele, kus tantsisid hip-hopi ja breiktantsu austajad ja harrastajad. Toimus nimelt Eesti Meistrivõistlused Tänavatantsudes. “Tanel, käisid sellisel üritusel? Miks? Sind see ju ei huvita.” Nii ütles üks vana tuttav, kui kuulis, et mul on plaan sinna minna. Tõsi ta on, et ma pole nende tantsude tulihingeline fänn ja eriti ei kuula ka sedasorti muusikat aga kuna seekord tuli selline üritus praktiliselt koju kätte (Arigato on kiviga visata kodu juurest; ok, tegelt annab ikka visata) ja ükskord on ikka esimene kord, siis mõtlesin miks mitte? Ja minu jaoks, kes ma olen näinud neid tantsusid enamasti Youtube videotest ja vist korra või paar Tuuli poolt, sai ikka korraliku elamuse. Kogu see feeling, see seltskond, need liigutused, žestid, see muusika – niisama suvalist videot vaadates ei tunneta seda kohapealset üheshingamist – kuidas terve ‘crew’ annab endast 101%, et pääseda järgmisesse vooru või finaali ja kuidas publik mõnest pea-peal keerutamisest pöördesse läheb. Noh, tegelikult, suudeti seal ennast põranda peal keerutada suvalise kehaosa peal s.h käelaba, põlved, selg, kõht… Üks noormees põrgatas enda pead lausa põranda vastu, nii et kumedat matsu oli kuulda ja kõrval seisnud neiu peitis pea kätesse – ju tundus hirmus.
Ma arvan, et see käik aitas minul paremini mõista, miks neid stiile meeldib inimestele harrastada. Ise tantsimine oleks muidugi veel huvitavam aga siis annaksnii mõnigi vist küll otsad… 😆 Ja nii suur fänn ma vist ikkagi poleks. Kaasa elaks küll 🙂
SIIA on ilmunud ka mõned videod sellest üritusest ja esinejatest, sest sellesama Youtube kanali looja oli seal kohapeal ja käis kaameraga ringi. Tulemused on SIIN.
