Tore päev oli

Mõnikord harva tuleb ette selliseid toredaid päevi, kui ei ole mingit väsimust ega häirivaid tegureid. Ja kui ka häirivaid tegureid on, siis need ei häiri. Need üksikud päevad, kui tunned, et teed midagi asjalikku, või vähemalt midagi, mis võib hiljem asjalikuks osutuda.

Teisipäeval käisin juhendajaga püünispesi üles panemas. See oli esimene päev, kui oli tõesti soe ilm ja mitte ühtegi pilve polnud taevas. Päris palav oli isegi vahepeal, aga see ei häirinud absoluutselt. Lõpuks ometi on suveilmad ka käes! Või noh mis lõpuks, tegelt on ju maikuu alles.

Aga ma ei arvanudki, et niipalju mahajäätud maju leidub. Muidugi oleneb see ka piirkonnast, ega neid suuremate asulate läheduses eriti leida pole. Aga ülivahva on otsida selliseid maju Eesmärgiga. Ja sealjuures nuputada, kas maja ikka on mahajäätud või mitte. Saviseinad on vist ka selline nähtus, mis on ainult Lõuna-Eestis, aga need on ülihead putukate pesitsuskohad. Ühe saviseina ääres elu lausa kihas, ja ma nägin lõpuks ka oma silmaga kuldherilasi! Seal oli tõesti palju neid, isegi juhendaja otsis võrgu välja ja püüdis mõned.

Aga no see on alles algus, nüüd tuleb ka ülejäänud pesad kahe päeva jooksul üles panna. Ja kuidas need sügisel üles leiab, see on juba omaette küsimus. Koordinaadid on muidugi olemas. Aga kui ma hiljem oma märkmeid vaatasin, siis märkmete järgi küll kõiki ei leia. Esimeste kohtade puhul ei tulnud miskipäerast pähegi kirjutada näiteks kummal pool teed ja mis on lähim asula… 😀 Ja suur osa pesasid on ikkagi metsa või võsa ääres, kust on raskem leida.

Hommikust õhtuni ringi käia ei olnud imelikul kombel üldse väsitav. Õhtul oli nii hea ilm, et kahju oli tuppagi minna. Pärast vaatasin veel head prantsuse filmi, mis tegelikult ei olnudki nii hea, aga emotsionaalne oli küll ning ju sellest piisas, et mitte teleka ees magama jääda.

Aga päevad pole vennad, järgmine päev enam nii tore ei olnud. Või tegelikult – ka kolmapäev oli emotsionaalne. Viimane ametlik trenn oli ja miskipärast valitses eriline meeleolu (kuigi see võis ainult mulle nii tunduda). Aga õhtul bussiga koju minek oli vale ostus. Bussijuht oli halvas tujus ja pidas bussi kinni ja tuli õiendama, et kes siin bussis haiseb. Ja vähemalt kaks puudega inimest oli bussis. Üks oli ratastoolis ja kaks inimest kes temaga kaasas olid, nägid kurja vaeva, et teda bussi peale ja bussilt maha saada. Ja üleüldse ma olen viimastel päevadel palju ratastoolis inimesi näinud. Huvitav, kas see tähendab midagi… Aga kurb on.

Lisa kommentaar

See lehekülg kasutab Akismeti spämmiga võitlemisel. Vaata kuidas sinu kommentaari töödeldakse.