parian
parian
parian
parian
award-rascally
award-rascally
award-rascally
award-rascally

You will become rich and famous unless you don’t.

Ei mäletagi, millal viimati midagi inglise keeles kirjutasin… Aga parandused on teretulnud 😉
 
There’s a girl. She’s a good girl, always having good intentions, never wanting bad to ohters. She’s got good friends and they know her as a calm, joyful and caring person. But she’s got a problem too. She always makes mistakes. Whatever she starts, ends up with bigger or smaller flaw in it. It’s almost like a curse, but it’s not because of her bad luck, but only because of herself. There are two possibilities – she does not understand the real meaning at all, or she misunderstands. And this of course affects her conduct – thinking, acting, communicating… When talking to somebody she never gets away without misunderstandings. There’s always something that she just missed or didn’t understand or caught wrong or didn’t notice. Though usually it does not come out because of the lack of importance.

But that doesn’t mean she always fails. Oh no, she is sometimes almost perfect. But that’s mainly because of her luck. She’s a really lucky girl, that’s why it’s wrong to say she’s cursed. Some of her friends envy her luck, but most of them think she’s a clever – well ok not clever but normal – girl, but they don’t know her so well. Close people care about her alot and never let her fall. She has got possibilities to do what she likes to. She is healthy, she has never been seriously ill or injured. She knows well her likes and dislikes. She has got her own dreams, she dreams a lot. But she has no idea how to achieve her ambitions in real life. She’s got only some vague hazy idea how it should be and how it should not. Sometimes she just looks at the people and detects who are pointless and who nearly perfect. No, she doesn’t mean some people are pointless, but she just doesn’t like some people, just their way of thinking and their attitude. She looks at the nearly perfect people, she wishes to be like them and by them.

Well she’s a good, quiet and lucky girl, who has a tendency to misunderstand and to do things wrong. She doesn’t know what the trouble is – she has never been into any. She’s afraid of trouble, but what can she do? Against her absence of mind…

But once it was a serious thing that she misunderstood. She acted wrong but didn’t tell anybody (because it didn’t even come to her mind that it was wrong).
Somebody got killed. 

Loe edasi »

Igas päevas on killuke päikest

ohakaliblikasHommikul magasin kaua ja ärkasin telefonikõne peale, millest ajendatuna tõttasin arvuti taha. Saime matka asjad arutatud. Hommikul tegelesin putukatega ja äkitselt märkasin, et viimane aeg koeraga välja minna. Äärmiselt ilus ilm oli ja mul tuli ka õnneks pähe fotokas kaasa võtta…

Aga ometi ei tulnud pähe võtta kaasa ühtegi purgikest… Luunja platsil oli täna nii palju liblikaid. Ja kuna ma just putukapraksist tulnud, siis köitis see muidugi tähelepanu. Kahetsesin, et liblikaid hetkel kuidagi püüda ei saanud, seal oli näiteks ohakaliblikas, kes on väga ilus, ja keda mul veel pole. Otsustasin pärast tagasi tulla.

Loe edasi »

The best ship is friendship

Death is the end of life
Hate is the end of love
Divorce is the end of marriage
Ocean is the end of land
Friendship is the end of I and the beginning of us
 
Sõbrad ongi olulised. Et oleks keegi, kes tuleks sinugaa kaasa, kui sul on igav. Kellel on samad huvid, mis sul. Ja kes ütleb väärt sõnu. Ka minu jaoks on sõbrad olulised ja ma aeg-ajalt tunnen ennast süüdi, kui pole mõnd sõpra ammu näinud… Ma ei ole vist parim sõber, kuna ei leia teiste jaoks iga hetk aega. Aga ometigi, ja võib-olla seda enamgi, on nad asendamatu seltskond! 

See postitus tuli vastukajana eelmisele, sest mul lihtsalt tulid need read seoses sõprusega meelde. Mainiks veel ära, et see ei ole negatiivse alatooniga, vaid ikka ainult positiivne. 🙂

Liblikapüüdjad ja sääsesöötjad

putukasIlmaennustus oli üsna kehvapoolne. Kartsin, et praktikum läheb sellega aiataha. Aga polnudki nii hull. Tartust minnes oli ilm küll väga nutune, aga niipea kui kohale jõudsime, tuli äkitselt päike välja. Instruktsioonid jagatud, tõttasimegi kõik koos putukaid püüdma. Ja ilusat ilma jätkus kuni õhtuni, mis oli väga hea, sest seega saime juba esimesel päeval päris suure osa oma putukatest ja nad said piisavalt kaua kuivada. Järgmistel päevadel juba sadas, aga õnneks olid hoovihmad ja hoogude vahepeal saime ikka mõne putuka kätte. Ja nii üllatav kui see ka pole, saime halbade ilmade kiuste putukad ilusti kokku ja tükk maad rohkemgi kui nõutud, kusjuures ka aega jäi üle. Polnudki nii raske praktikum kui ma arvasin.

väike koerliblikasPraktikumi algul jaotusime kolmeks rühmaks. Meil oli oma punt tegelikult juba enne koos, kuna samade tüdrukutega olime ka planeerinud ühised söögid ja olime ka ühes toas. Kogu praktikumi grupi peale oli ka kaks entomoloogi(lisaks juhendajale muidugi), kes on tõesti väga targad ja tublid. Tekkis küll mõte, et kas minu suunaks on ka tõesti putukad…Julgen väita, et ma tundsin ennas taimepraksis targemana, kui putukates. Mitu aastat noorem Ando oli ka nagu professor meie kõrval, õpetas ja kritiseeris. Ja professoriks teda muide kutsutigi vahepeal 😀 Aga meil vedas, et ta meie laudkonnas oli, sest selle eest, et meie talle süüa tegime, andis ta oma püütud putukaid meile, kui vaja oli. Meil oli nimelt kaks köögitoimkonda, vastavalt sellele, et ööbimiseks oli kaks eraldi maja.

Loe edasi »

Hellik ja tutik jalutasid käsikäes üle niidukähariku*.

Ka Eestis leidub puhast kulda!

Nõnda algas selle suve kõige ladinakeelsem osa. Floristika praktikum.

Kuna K on juba oma praksist päris põhjaliku ülevaate teinud ja enamus asju oli meil ka samamoodi, siis lisan juurde veel oma nägemuse;)

Ma ootasin seda praktikumi, aimates ette, et tuleb midagi head, ja ma ei pettunud. Esimesel päeval oli küll tunne, et ees ootab tohutu töö ja rabelemine ning teise päeva peavalu ja kehv enesetunne ei olnud just lootustandvad. Aga kui samblad vastatud said, läks kõik juba paremini. Selleks ajaks olin ka aru saanud, et kiirustada ja rabelda polegi tarvis (nagu enamustes praktikumides on), vaid rahulikult tehes jõuab ilusti valmis. Sel juhul muidugi vaba aega ei jää, aga kas seda ongi õppelaagri puhul vaja?

Loe edasi »

Und ei tulnud

Ma ei kõnni keset teed mitte põhjusel, et olen ego, vaid sellepärast, et ei suuda otsustada, kummale poole kalduda.

Ma ei vaiki, kuna mul puudub julgus, vaid kuna mul puuduvad teadmised.

Kui ma ei hakka vastu, ei tähenda see, et ma arvan sama, vaid et mu jõud ei käi üle.

Kui ma ei tõtta appi, siis mitte sellepärast, et ma pole abivalmis, vaid ma pole võimeline aitama.

Mulle ei meeldi olla see, keda aidatakse, mitte et abi vaja poleks, aga ma tahan ise hakkama saada.

Mulle ei meeldi saada suuri kingitusi, mitte et mulle kingitus ise ei meeldiks, kuid ma tunnen ennast tahes-tahtmata võlgu, kui ma võib-olla vabatahtlikult seda võlga ei võtaks.

Mulle me meeldi suured kiidusõnad, mitte et nad halvad oleks, aga selles pole täit tõtt ja vähemaga võib tihtipeale palju rohkem ära öelda.

Ma hoidun kindlate plaanide tegemisest, mitte seetõttu, et plaanitavad asjad pole olulised, vaid kuna ma ei taha lubadust murda.

Ma ei ütle inimesele halvasti, kui inimene teeb kogemata, vaid kui ta teeb meelega.

Loe edasi »

Tore päev oli

Mõnikord harva tuleb ette selliseid toredaid päevi, kui ei ole mingit väsimust ega häirivaid tegureid. Ja kui ka häirivaid tegureid on, siis need ei häiri. Need üksikud päevad, kui tunned, et teed midagi asjalikku, või vähemalt midagi, mis võib hiljem asjalikuks osutuda.

Teisipäeval käisin juhendajaga püünispesi üles panemas. See oli esimene päev, kui oli tõesti soe ilm ja mitte ühtegi pilve polnud taevas. Päris palav oli isegi vahepeal, aga see ei häirinud absoluutselt. Lõpuks ometi on suveilmad ka käes! Või noh mis lõpuks, tegelt on ju maikuu alles.

Aga ma ei arvanudki, et niipalju mahajäätud maju leidub. Muidugi oleneb see ka piirkonnast, ega neid suuremate asulate läheduses eriti leida pole. Aga ülivahva on otsida selliseid maju Eesmärgiga. Ja sealjuures nuputada, kas maja ikka on mahajäätud või mitte. Saviseinad on vist ka selline nähtus, mis on ainult Lõuna-Eestis, aga need on ülihead putukate pesitsuskohad. Ühe saviseina ääres elu lausa kihas, ja ma nägin lõpuks ka oma silmaga kuldherilasi! Seal oli tõesti palju neid, isegi juhendaja otsis võrgu välja ja püüdis mõned.

Loe edasi »

Nii oligi

“Sulgege silmad, kuulake ja kujutlege!
Kujutlege, et lähete reisile Sahara kõrbesse. Kas läheksite sinna üksi?
Kui te olete kõrbes ja kui te parajasti kõnnite, siis mida te näete? Milline on maastik? Milline on taevas? Maapind? Mis värvi? Kas on lõhnasid? Kuidas te ennast tunnete? Rahulolevalt? Ebakindlalt? Rahulikult? Hästi?
Te jätkate kõndimist… te kõnnite veel ja veel. Seejärel te peatute, et silmitseda maastikku. Te näete silmapiiril üht hobust. Hobune on teist 200 meetri kaugusel. Milline see hobune on? Kas ta läheb ära või jääb teie lähedale? Mida te teeks? Mis juhtuks?
Te jätkate kõndimist kõrbes ja mõne aja pärast tõuseb tuul ja  lendab liiv… See on tõeline liivatorm… Mis te siis teeksite?
Torm vaibub. Maastik on jälle täiesti rahulik ja vaikne. Te jätkate oma teed ning mõne minuti pärast te näete enda ees kuubikut, kuubikut keset kõrbe! Kujutage seda ette ja kirjeldage kuubikut… Kirjeldage oma tundeid ja mõtteid. Mis te teeksite?”

Ma avasin silmad ja lahtise akna pealt vaatas vastu suurte silmadega must kass.