parian
parian
parian
parian
award-rascally
award-rascally
award-rascally
award-rascally

Nii palju tegemist ja nii vähe aega

Võib-olla on mõned blogi lugejad tähele pannud, et juba mitu nädalat on blogis valitsenud ebatavaline vaikus. Tuleb tunnistada, et minu senine suhteliselt vaikne ja aeglane elu on muutunud kiireks ja vähemalt hetkel pole näha olukorra muutumist. Seetõttu pole saanud mahti ka blogisse kirjutada. Tööpäevad uues töökohas on huvitavad ja arendavad. On pähkleid, mille katkihammustamine on mitme tunni või isegi päeva töö. Sisse elamine võtab aega ja ma arvan, et selleks kulub mitu kuud. Kolleegid on toredad ja toetavad – saab nalja ja pole igav omaette nohisemine. Lisaks on käsil kolimine oma pesasse, millega loodan selle nädalavahetusega ühele poole saada. Õhtuti olen käinud asju lahti pakkimas või siis mööblit kokku panemas. Eelmine nädal ostsin diivanilaua, telerilaua ja kaks tumbat, see nädal voodi ja madratsi. Diivan ja tugitoolid olid olemas. Vanaema vana vaiba lasin puhastusfirmal ära puhastada ja see kaunistab nüüd puhtana elutoa põrandat (natuke on vaja siiski sellega vaeva näha, sest kõike puhtaks ei saadud). Köögis on normaalne külmkapp ja köögimööbel sees. Üürikorter on tegelikult väga korralik ja suuremat sorti remonti seal tegema ei pea. Köögis lasin tilkuva kanalisatsioonitorustiku santehniku poolt korda teha (seal oli mingit totakat omaloomingut kasutatud, erimõõdulised torud kokku teibitud :shock:) ja põrandaküttega tuleb elektrik järgmine nädal tegelema (ka sellega on sosssepad tegelenud ja juhtmed valesti ühendanud, mis on termostaadi läbikärssamiseni viinud).

Hetkel olen nii tööga kui selle oma pesaga igati rahul. Töö on selline nagu olema peab. Ülesanded ja kohustused on selged ja töö pole selline, et pead olema pidevalt kokk-kondiiter-keevitaja ametiülesannetes ehk tegelema 101 asjaga korraga. Kaaskolleegid on mind hästi vastu võtnud – esimesel tööpäeval pakkusin kringlit nii uue tööpäeva kui ka sünnipäeva puhul. Ja oma pesa võimaldab lõpuks kolida vanematekodust välja ja hakata iseseisvalt elama. Ise majandamine on täitsa tore 😛 mööbli kokkupanemine samamoodi. Kolmapäeval sai voodi kokku pandud ja kui seni on alati olnud mõni juhend kaasas, siis seekord ei olnud mitte midagi. Natuke oli nuputamist kuhu mis kruvi läheb aga minul kui tehnikainimesel ei võtnud see poolt päeva 😛 Sellest ei saa ma veel aru miks külmkapp kogu aeg töötab – enamasti on külmkapp mingil ajal töös n.ö pausi teinud aga see laseb juba mitmendat päeva jutti… Hmm…

Selle sissekande kirjutan juba uuest kodust, kus on ka nett ja digitelevisioon sees – ei saa ju informatsiooni kiirteelt välja jääda. Suurema kolimisega olen lõpule jõudnud ja jäänud on veel pudi-padi 😀 Mõned augud puurida ja pildid seintele riputada.

Viimase paari nädala jooksul olen oma seniste valikute ja suundade üle päris tõsiselt järgi mõelnud ja teinud korrektiive. Olen leidnud, et kõigega pole mõtet tegeleda, sest parem on tegeleda ühe…kahe…kolme asjaga korralikult ja olla hingega asja kallal, kui nelja…viiega poolikult, kiirustades, ajapuuduses. Aga eks see ole subjektiivne ja kindlasti leidub inimesi, kes on võimelised tegelema korraga hästi paljude asjadega. Ma piirduks nendega, mis on minu jaoks olulisemad ja millest saan käegakatsutavat kasu.

Kuhu küll see aeg kaob

Alles oli hommik ja juba õhtu ja järgmise hommikuni on ka nii vähe aega. Oeh… Tänane päev algas uues töökohas, kus sai esimese poole tööpäevast kohal oldud ja kuulatud mitmete tarkade inimeste arvamusi sealsest elust-olust. Seesama elu-olu võtab lähikuude jooksul tõenäoliselt olulise osa minu ajast, sest teha endale selgeks totaalselt teistsugune infrastruktuur, pole mõne nädala teema. Aga ma arvan, et tulen toime. Õnneks pole ma üksi ja on terve IT meeskond, kes on mingil määral asjadega kursis 🙂 Päeva teine pool möödus veel vanas töökohas, mida sel nädalal peab ka veel vähemalt reedeni külastama. Tööd on jalaga segada, praegugi õhtul hilja veel töö juures. Vanad saanid vaja utiliseerida ja see nõuab aega. Ei taha uuele inimesele ka seda peavalu jätta. Aga osad vist ei teagi, et ma ära lähen…

Kuhu küll see aeg kaob…

Täitsa hirmus mõelda, et viimane postitus blogisse oli septembri alguses. Ja praegu peaaegu kuu lõpp juba. Paar postitust ootavad läbivaatamist, mõlemad suvega seoses. Oli ju vahepeal sünnipäev, millest pole ka sõnagi kirjutanud. Aga tegelikult on kole palju tööd, praegugi sai mõned asjad lõpetatud. Homne päev on kah praktiliselt minutipealt paigas. Vaja üks arvutitöökoht tekitada (lapsehoolduspuhkuselt tullakse tagasi), arstlikus kontrollis käia (tööandja poolt nõutav, taas linnuke kuskile kirja vaja), lisa arvutimonitore töötajatele paigaldada, jooksvad asjad, bürokraatia ja kõige lõpuks õhtul vennatütre sünna. Ja juba reedel taas Tartusse, Tuulile autojuhti vaja 😛 Ja tunne on selline nagu puhkust poleks olnudki 😆 Ahjaa… albumitesse on pilte lisandunud – selle jaoks sai eelmisel nädalavahetusel aega leitud…