parian
parian
parian
parian
award-rascally
award-rascally
award-rascally
award-rascally

Tümpsune pärastlõuna ja õhtu Baltic Sessionil

Käisin täna JJ-Street Baltic Session 2010-l, kus oli väga lahe. Pole eriti palju sellistel tänavatantsufestivalidel käinud, Baltic Sessionil käisin esimest korda. Millalgi kevadel käisin Eesti Meistrivõistlusi Tänavatantsudes vaatamas aga Baltic Session on hoopis teise gabariidiga üritus. Rohkem osalejaid, rohkem pealtvaatajaid ja rohkem feelingut. Mina olen muidugi võhik selles valdkonnas ja need, kes hobi korras või professionaalsemas võtmes hip-hopi või lockingu või poppinguga tegelevad, saavad paremini kaasa rääkida, mõistavad rohkem. Aga vahva oli vaadata noori, kes hingega on asja kallal ja teevad midagi, mida armastavad ja teevad seda väga hästi. Ja see kuidas nad suudavad publikut üles kütta… 😉 Ja mulle tundub, et ma pean hakkama oma muusikakogusse nende stiilide muusikat hankima 😀 Tümps oli ikka mehine seal saalis… praegugi kõrvades kumiseb 😀

Nokia kontserdimaja oli huvitav koht sellise ürituse jaoks (varem nagu väiksemates saalides oldud vist) aga ma saan aru korraldajate soovist – tutvustada neid tantsustiile laiemale üldsusele linna südames. Kuskil väikses saalis oleks kõik ümber tantsuplatsi ja nägijaid üsna vähe aga seekord toimus tantsimine laval ja publik elas kaasa saalis. Ja seda publikut oli nii palju kui Nokia Kontserdimajas põrandale mahub ~1000 inimese ringis aga osa oli ka laval ja paljud seisid püsti, nii et paari tuhande inimese ringis vast oli.

Loe edasi »

Natuke teistmoodi laupäev

Täna oli natuke teistmoodi laupäev. Käisin nimelt esimest (ja ma usun, et mitte viimast 😉 ) korda elus kaasa elamas üritusele, kus tantsisid hip-hopi ja breiktantsu austajad ja harrastajad. Toimus nimelt Eesti Meistrivõistlused Tänavatantsudes. “Tanel, käisid sellisel üritusel? Miks? Sind see ju ei huvita.” Nii ütles üks vana tuttav, kui kuulis, et mul on plaan sinna minna. Tõsi ta on, et ma pole nende tantsude tulihingeline fänn ja eriti ei kuula ka sedasorti muusikat aga kuna seekord tuli selline üritus praktiliselt koju kätte (Arigato on kiviga visata kodu juurest; ok, tegelt annab ikka visata) ja ükskord on ikka esimene kord, siis mõtlesin miks mitte? Ja minu jaoks, kes ma olen näinud neid tantsusid enamasti Youtube videotest ja vist korra või paar Tuuli poolt, sai ikka korraliku elamuse. Kogu see feeling, see seltskond, need liigutused, žestid, see muusika – niisama suvalist videot vaadates ei tunneta seda kohapealset üheshingamist – kuidas terve ‘crew’ annab endast 101%, et pääseda järgmisesse vooru või finaali ja kuidas publik mõnest pea-peal keerutamisest pöördesse läheb. Noh, tegelikult, suudeti seal ennast põranda peal keerutada suvalise kehaosa peal s.h käelaba, põlved, selg, kõht… Üks noormees põrgatas enda pead lausa põranda vastu, nii et kumedat matsu oli kuulda ja kõrval seisnud neiu peitis pea kätesse – ju tundus hirmus.

Ma arvan, et see käik aitas minul paremini mõista, miks neid stiile meeldib inimestele harrastada. Ise tantsimine oleks muidugi veel huvitavam aga siis annaksnii mõnigi vist küll otsad… 😆 Ja nii suur fänn ma vist ikkagi poleks. Kaasa elaks küll 🙂

SIIA on ilmunud ka mõned videod sellest üritusest ja esinejatest, sest sellesama Youtube kanali looja oli seal kohapeal ja käis kaameraga ringi. Tulemused on SIIN.

Loe edasi »