parian
parian
parian
parian
award-rascally
award-rascally
award-rascally
award-rascally

Lõuna-Eestis :) Pildid!

Lõuna-Eesti tripist on juba mitu head päeva möödas ja ma pole jõudnudki siia midagi selle kohta kirjutada. Twitteris sai säutsutud ja kes jälgis, need olid kursis kus me kolasime aga kes ei jälginud, neile väike lühikokkuvõte sellest kuidas mina ja mu sõbrad Lõuna-Eestis ringi kondasime.

Teisipäeval sai kõigepealt Tallinnast Tartusse mindud, seal söögi- ja joogitagavarasid täiendatud. Seejärel põrutasime Võrru, kus käisime Tamula järves ujumas. Vesi oli hea soe ja rannapromenaadi oli kolme aastaga suudetud tundmatuseni muuta (liivaranda katab nüüd muruvaip).

Võrust edasi sai mindud Meenikunno rappa, mis oli igati huvitav, sest varem polnud rabasse sattunud ja kitsast ning kohati pehkinud laudteed mööda turnimine suht umbse ilmaga oli omaette elamus. Korra suutsime matkarajalt kõrvale astuda, sest viidad puudusid ja nii tegime mitmekilomeetrise ringi.

Autot nähes oli rõõm piiritu ja edasi läksime Paidra järve äärde akusid laadima, kus mina nagu tavaks sai, polnud esimest korda. Sai ujumas käidud, vihmas grillitud (mis sai ka tavaks) ja vaadatud kuidas põlised linnavurled püüavad telgis magama jääda 😀 Esimene päev lõppes ja teine algaski nii, et mina olin oma mitmeruutmeetrises telgis üksi (teisel päeval sai seda siiski teistega jagatud), Marek enda omas ja Kiku magas autos… Kui välku lööb, siis pidavat autos turvalisem olema ja noh eks karu(d) oleks meist (minust ja Marekust) kõhu täis saanud kah ja Kikuni poleks jõudnud 😆 See “karu tuleb” teema oli pidevalt päevakorral, sest esimese päeva õhtul tundus nagu keegi liikus telgi ümber ja mulle saadeti teisest telgist smse sisuga “kas kuuled ka kedagi liikumas” 😆

Loe edasi »

Puhkus

Täna algab mul puhkus. Kui aus olla, siis ma erilise innuga seda veel kuu aega tagasi ei oodanud, sest siis ma kartsin, et mul pole midagi teha puhkuse ajal. Viimastel aastatel on õnnestunud avastada Eestimaad aga see aasta oleks see jäänud olemata, kui poleks leidnud Kristiinat ja Marekut, kes avaldasid soovi oma puhkuse ajal samuti matkama minna. Nii et seda saabki teisipäevast neljapäevani tehtud. Plaanis on rännata Lõuna-Eestis aga kus täpsemalt, seda hilisemates postitustes. Tõenäoliselt säutsun midagi ka twitteris ja võib-olla isegi kirjutan blogisse, kui läpaka kaasa võtan, nii et tasub jälgida 😉

Kui matkalt tagasi jõuan, siis sealt edasi on kõik veel lahtine. Tõenäoliselt püüan puhata, vaadata mida TTÜ minu TULE avalduse kohta ütleb, kui täna õnnestub see esitada (eile sai vorme täidetud ja tunnistusi/diplomeid sahtlitest ja kappidest otsitud) ja käia jätkuvalt ujumas. Võib-olla lähen kuskile veel rändama aga ma ei tea kuhu ja kellega – pole võimatu, et täitsa omapead, sest ausalt öeldes tahaks kodunt eemale saada. Puhkuse teine nädal võib tulla töine aga miks, see on juba teine jutt 😉

Ja ongi vist kõik. See matk on see, mida ma viimased nädalad oodanud olen, sest peale üht teatavat sündmust, mis minu elu on muutnud ja mind hoopis teistesse suundadesse vaatama pani, on leidunud hulk sõpru, kes on mind toetanud ja aidanud rasketest mõtetest ja aegadest üle saada. Kallistan teid kõiki mõttes 🙂 ja muidugi siis, kui reaalselt näeme 😛

Ja lõpetuseks üks tsitaat. “The brightest future will always be based on a forgotten past; you can’t go forward in life until you let go of your past failures and heartaches.”

Mõne sõnaga folgist

Pilt Viru Folgi 2010 aasta pildialbumist. Sõbrad on jäänud kusjuures päris mitme pildi peale 😉 Tegin ise ka mobla kaameraga mõned pildid aga need ei kannata kriitikat, veel vähem välja panekut 😆 Sai ka ise ka Käsmus käidud, laupäeval, teisel folgipäeval. Kõigepealt kuulasime Žetosid, kes olid väga head (meenus mõne kuu tagune kontsert Tartus Plink-Plonkis) ja seejärel Kukerpille, kes olid samuti oma vanas klassikalises headuses. Viru Folgi kohta võib öelda ma arvan julgelt, et tegemist on Eesti aga miks mitte ka Põhjamaade mõistes igati arvestatava ja asjaliku folgipeoga. On mida kuulata, mida nautida ja seda kogu perega. Minule jättis see folk väga hea mulje nii korraldusliku, kui ka sisulise poole pealt ja kui ajakirjandust lugeda, siis ma pole ainus 🙂

Seekord sai külastatud ainult üht päeva ja kaht kontserti, vastupidiselt üle-eelmisele aastale, kui sai algusest lõpuni kohal oldud. Aga see-eesti oli sel aastal uuenduslikult Folgi TV tehtud ja sai mitmeid kontserte ja ülesastumisi jälgida interneti vahendusel. Natuke hakkis kohati ja tundus, et vaatajaid-kuulajaid on rohkem kui ribalaiust aga need interneti ülekanded ongi sellised. Ja ega siis neti vahendusel seda feelingut kätte saa. Selleks peab ikka kohapeale minema 🙂

Huvitav kas mõni blogi lugeja ka külastas Viru Folki? Mina pole Viljandi Folgil käinud – kas seda ja Viru Folki saab võrrelda ja mis neil erinevust/sarnasust?

Tuulevaiksel õhtul…

Sai eile õhtul käidud kuulamas Jaan Tätte-t tema “Tuulevaiksel ööl” kontserdisarjaga. Mõtlesime, et kui varakult kohale läheme, siis leiame hea koha kust kontserti jälgida aga kui kella 20 paiku kohale jõudsime, siis selgus, et rahvast oli päris korralikult ja tuli aina juurde (ei tea kas inimesed olid aru saanud, et kontsert algab kell 20?). Mina jäin helipuldi juurde üsna keskele, vanemad tahapoole. Olen kuulnud, et olevat ligi 3500 piletit müüdud, senine suurim publikuarv jäänud kloostris 2300 kanti aga kas see tõele ka vastab – ei tea. Igatahes jäi mulle tunne, et kontserdikorraldajad olid kõvasti rohkem pileteid müünud, kui reaalselt kohti oli, sest kloostri varemed olid päris paksult rahvast täis ja internetist kommentaare lugedes sellele loole selgus, et paljud jäid üldse elamusest ilma. 3,5 tundi sai püsti seistud, sellest 2,5 tundi oli kontsert ja pikaks venitasid selle Tätte ja teiste meenutused minevikust.

Tätte muusikast… noh… eks see ole maitse asi. Mõned tema laulud mulle täitsa meeldivad ja kuulan neid, kui tuju tuleb aga seekord sai osaliselt mindud nii “Tuulevaikse öö” pärast, kui ka selle pärast, et kohal olid ka Marko Matvere, Liisi Koikson ja Maarja-Liis Ilus, kes oma vapustava häälega südametesse tungis. Maarja laulis ka ühe Rannapi laulu “Nii vaikseks kõik on jäänud” ja Koikson ühe Tõnis Mäe laulu. “Tuulevaiksel ööl” Matvere ja Koiksoni esituses oli muidugi super ja ka publik sai kaasa laulda, mis ma arvan oli väga ülev hetk. Tore, et selline ilus ja südamlik lugu on rahvale meeldima hakanud.

Kui seda 3,5 tunnist püstiseismist mitte arvestada, oleks soovinud ikka istuvas stiilis kontserdi kuulamist, mida tegelikult see muusika ja need vahepajatused oleks eeldanud, siis võib rahule jääda. Mina viriseda ei taha, sest mulle kontsert meeldis ja see raha läks asja ette aga ma saan aru inimestest, kes on pettunud, sest ei kuulnud või ei näinud artiste või pidid jääma müüride taha. Ilmaga vedas, sest piiskagi ei tulnud taevast alla ja tuultki praktiliselt polnud.

Hetkel ei teagi mis järgmiseks muusika või kultuurielamuseks osutub – kas Viru Folk või Leigo järvemuusika. Pigem Viru Folk, sest see on lähemal kui Leigo aga kindlalt pole veel midagi otsustanud.

Väike pühapäevane tšillimine :D

Just nimelt. Tšillimine 😀 Või on hängimine parem? 😀 Midaiganes. Igatahes… Sai täna mindud Kikuga Kaberneeme randa, et ujuda ja päikest võtta. Eelnevalt rikkus järgneva ära üks minu esinevanematest, kes hoiatas mind telefonitsi, et merevesi on “jahe”, kuna nemad kuskil enne laulasmaad (Merimäe rannas?) kogesid seda jahedat vett. Kohapeal selgus, et asi on “jahedusest” kaugel, pigem on vesi jääkülm. Ja nagu õhtul uudist lugedes selgus, siis Kakumäel on veesooja 4 kraadi 😆 No ma pakun, et Kaberneeme rannas oli 10 kraadi. Äärmisel juhul 8 (kuna ma termomeeter ei ole siis võis ka veel vähem olla 😀 )…

Ujumine meres ei tulnud kõne allagi. Sõitsime siis sama targalt tuldud teed mööda tagasi ja külastasime Linnamäe hüdroelektrijaama, kus Kiku püüdis kõrgusekartust trotsida 😉 mis tal ka õnnestus. Vett oli vähe ja nii jäi suurem veemäng nägemata. Jägala joal kohtasime ujujaid, kes hüppasid ka 8 meetri kõrgusest kosest vette – ega mõistus pole enda teha. Kui suund oli linna suunas võetud, soovis Kiku veel korra Jõelähtme kivikirstkalmeid külastada, nii et sai sealgi ära käidud. Ja siis võtsime suuna soojema veekogu äärde – Männiku karjääri. Kuna neid on mitu, siis täpsustavalt ütleks, et seekord sai mindud sellesse, mis linnast väljudes jääb paremat kätt 😉

Minu esivanemad oli seal ees, ujusid, mina tegin sama, Kiku leidis, et vesi oli tema jaoks jahe ja ei tahtnud ujuma tulla. Kuna nälg näpistas, siis võtsime läheduses grilli välja ja grillisime paar tunnikest vorstikesi ja kanašašlõkki 😛 mis kukkusid väga head välja, ainult rohelisest kraamist (kurk-tomat) tundsime puudust, see jäi poest ostmata. Peale grillimist sai uuesti ujuma mindud ja seekord tuli Kiku ka ikka ujuma. Vesi oli 22…23…24 kraadi ja ma arvan, et mingi veerand tundi või isegi 20 minutit sai sulistatud 😛

Peale kõike seda sai linna tagasi tuldud ja kuna Kikul tekkis herneisu, siis käisime Ülemiste taluturul herneid ostmas 😀 Mina ostsin ühe arbuusi kah, mis kusjuures oli täitsa magus, nagu hiljem kodus selgus. Herned maksid midagi 40 ringis seal turul, Ülemiste keskuse sissepääsu juures aga 98 krooni… 😆 Ja välja nägid samasugused 😆

Tore palav päev oli – auto termomeeter näitas enamasti numbreid 30…33 vahel, mõnikord ka paar pügalat alla 30ne. Oleks tahtnud ikka merre ujuma minna aga mis sa teed, kui ilmataat otsustab natuke vingerpussi mängida ja kaarte segada. Loodetavasti ei pea järgmist tšillmist taas aastajagu ootama? 😉

Loe edasi »

Kaks ühel klaveril – lihtsalt fantastiline

Rein Rannap ja Mihkel Mattisen, klaverihitte 1L klaveril 2KESI 3ST sajandist 4L käel, Keila kirikus 23. juulil kell 20. Lühidalt ja ühe sõnaga kokku võttes – fantastiline. Milline muusika. Need emotsioonid. Need lood. Raske on kirjeldada seda, kuidas kaks klaverivirtuoosi edastavad nii hingestatult ja mõtestatult lugusid – nemad panevad muusika elama. Kuulad ja jääd mõttesse ja need mõtted rändavad kuskile kaugele kaugele… üles äratab maruline aplaus, mis ei taha kuidagi lõppeda. Nende viimane kontsert, 15nes ja ikka nii värsked 🙂

5 Rannapi enda just sellele kontserttuurile kirjutatud lugu, lisaks Brahms, Možart, Dvoràk, Schubert, Tšaikovski. Muusikat igale maitsele. Lisapalana üks Mattiseni poolt esitatud ja lauldud The Beatles lugu ja ABBA “Money money”, mida alguses ära ei tundnudki ja mida vaadata oli tõeline maiuspala – see teatraalsus ja võiks öelda isegi lapselikkus, mida nad edasi andsid. Rannapi värske “Agnus Dei” (ladinakeelne palve) – teise nimega “Arvo Pärt ööklubis” 😆 – ilmalik muusika, mida Rannap varem pole mänginud – kuna vastavaid lugusid pole olnud – algas mittemidagiütlevalt aga siis kui Mattisen hakkas laulma… Milline üllatus ja kui hea hääl 😯 (ma pole varem ühelgi tema kontserdil käinud ja laivis pole teda kuulnudki). Ja ühe viimase lisaloo ajal läks Rannap salaja oreli taha ja viimased akordid mängis seal – äge. Nad olid ikka korralikult vaeva näinud. Rannapi kiituseks võib öelda seda, et iga tema kontsert on läbi mõeldud ja alati suudab ta millegagi üllatada. Ei ole nii, et lähed kohale ja kuulad lood ära ja lähed ilma igasuguste emotsioonideta koju – sugugi mitte. Seegi kord tundus, et olid kui teises dimensioonis koos kosmoseturistidega, kes turisti einet sõid:

Rannap & Mattisen – “Kosmoseturisti blogi”.

Nalja viskasid kah korralikult, kätemängu sai jälgida suurelt ekraanilt kuhu videoprojektoriga näidati pildi, mida edastas kaamera nende kohalt. Väga hea idee, sest näppude/kätemäng on selline asi, mida tasub vaadata aga mida paraku igast asendist ei näe – nüüd oli see viga parandatud.

Ka “Naiselik pool” on väga ilus lugu. Mulle meeldib 🙂

Loe edasi »