Rein Rannap ja Mihkel Mattisen, klaverihitte 1L klaveril 2KESI 3ST sajandist 4L käel, Keila kirikus 23. juulil kell 20. Lühidalt ja ühe sõnaga kokku võttes – fantastiline. Milline muusika. Need emotsioonid. Need lood. Raske on kirjeldada seda, kuidas kaks klaverivirtuoosi edastavad nii hingestatult ja mõtestatult lugusid – nemad panevad muusika elama. Kuulad ja jääd mõttesse ja need mõtted rändavad kuskile kaugele kaugele… üles äratab maruline aplaus, mis ei taha kuidagi lõppeda. Nende viimane kontsert, 15nes ja ikka nii värsked
5 Rannapi enda just sellele kontserttuurile kirjutatud lugu, lisaks Brahms, Možart, Dvoràk, Schubert, Tšaikovski. Muusikat igale maitsele. Lisapalana üks Mattiseni poolt esitatud ja lauldud The Beatles lugu ja ABBA “Money money”, mida alguses ära ei tundnudki ja mida vaadata oli tõeline maiuspala – see teatraalsus ja võiks öelda isegi lapselikkus, mida nad edasi andsid. Rannapi värske “Agnus Dei” (ladinakeelne palve) – teise nimega “Arvo Pärt ööklubis” - ilmalik muusika, mida Rannap varem pole mänginud – kuna vastavaid lugusid pole olnud – algas mittemidagiütlevalt aga siis kui Mattisen hakkas laulma… Milline üllatus ja kui hea hääl (ma pole varem ühelgi tema kontserdil käinud ja laivis pole teda kuulnudki). Ja ühe viimase lisaloo ajal läks Rannap salaja oreli taha ja viimased akordid mängis seal – äge. Nad olid ikka korralikult vaeva näinud. Rannapi kiituseks võib öelda seda, et iga tema kontsert on läbi mõeldud ja alati suudab ta millegagi üllatada. Ei ole nii, et lähed kohale ja kuulad lood ära ja lähed ilma igasuguste emotsioonideta koju – sugugi mitte. Seegi kord tundus, et olid kui teises dimensioonis koos kosmoseturistidega, kes turisti einet sõid:
Rannap & Mattisen – “Kosmoseturisti blogi”.
Nalja viskasid kah korralikult, kätemängu sai jälgida suurelt ekraanilt kuhu videoprojektoriga näidati pildi, mida edastas kaamera nende kohalt. Väga hea idee, sest näppude/kätemäng on selline asi, mida tasub vaadata aga mida paraku igast asendist ei näe – nüüd oli see viga parandatud.
Ka “Naiselik pool” on väga ilus lugu. Mulle meeldib
RIP Michael Jackson. Olid, kes sa olid aga nagu praegu näha võib uudistes – kogu maailm leinab. Pole meist keegi täiuslik aga ma usun, et Tema püüdles sinnapoole ja oma karjääri tipphetkeil ka seda võib-olla oli. Mina imetlesin tema lugusid, hoolimata neist juttudest ja uudistest, mis tema ümber keerlesid. “Earth Song” on üks neist. Laulul on mõte. Päris paljudel praegustel poplugudel seda ei leiagi…
Ja võitjaks ei osutunud Susan Boyle, kes kõiki 7 nädalat tagasi selle esitusega võlus. Võitis hoopis tantsutrupp Diversity ja nende esinemine on tõesti hämmastav:
Siiski teenis Susan Boyle žüriilt palju kiitvaid sõnu:
Huvitav, kas Eestis kah talendikaid inimesi on? Täna õhtul Kanal2-s kell 19:35 peaks selguma (kuigi mina pole meie talendijahi saadet üldse vaadanud).
Eileõhtune Tõrva laulustuudio neidudekoori võit Laululahingu finaalsaates on heaks põhjuseks Tõrva linna külastamiseks. Uurisingi kaardi pealt kus kohas Tõrva täpsmalt asub. Arvan, et olen Tõrvast läbi sõitnud ja võib-olla isegi sealkandis ringi käinud, kuid tõenäoliselt oli see üsnagi ammu. Kunagi palju aastaid tagasi sai ühe suvega tervele Eestile tiir peale tehtud. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida…
Sattusin mina eile õhtul peale Laululahingu finaali Delfisse ja sealseid kommentaare lugema. Sapipritsijatest puudust polnud. Põhimõtteliselt kahte sorti kommentaarid. Miks WAF ei võitnud ja kuidas Tõrva küll võitis. Kui vaadata WAFi esinemist, siis jah, see oli perfektne ja “Vana vaksal” nende esituses kõlas suurepäraselt ja suursuguselt. Aga samas kas koorilaulu ikka sobib nii mitu soolot? Lootsid nad oma tuntumatele lauljatele tugineda? Seekord neil ei läinud õnneks, äkki siis tulevikus.
Neljapäeval, 30. aprillil sai käidud Kumu auditooriumis “Volbriõhtusel klaveripalavikul”. Esines Rein Rannap ja Tallinna Kammerorkester Toomas Vavilovi juhendamisel. Ehk siis olles juba aastaid Rannapi fänn ei saanud ju ometi seda kontserti vahele jätta. Piletid sai ostetud juba nädalapäevad varem. Kuigi alguses pidi kontsert toimuma Kumu sisehoovis, selgus kohapeal, et kontsert toimub hoopis Kumu auditooriumis. Arusaadav kah, sest õhtul oli ikka päris jahe.
Aga kui kontserdist rääkida, siis mängiti päris head muusikat. Tallinna Kammerorkester mängis Lepo Sumera, Astor Piazzolla, Jaan Räätsa ja Rudolf Tobiase loomingut. Kusjuures Räätsa “Kontsert kammerorkestrile” oli kohapeal kuulates kangesti tuttav. Kavaraamatust saigi lugeda, et seda teost on mängitud kõigil kontinentidel enam kui 40s riigis. Igatahes on tegemist väga huvitava teosega, mida tahaks veel kuulata.