parian
parian
parian
parian
award-rascally
award-rascally
award-rascally
award-rascally

Gregorian oma tuntud headuses

Eelmisel reedel oli siis Gregorian Masters Of Chant: The Final Chapter tuuri raames kontsert Nordea kontserdimajas, mis oli välja müüdud. See oli minu kas nüüd kolmas või neljas Gregoriani LIVE kontserdi kuulamine ja ma kirjeldan seda ülivõrretes. Kõik oli super. Valgusmäng oli vinge, muusika on ülikõva ja laval oli nii vihma, vett, tossu, tuld ehk sisuliselt kõike. Gregorian esitas oma muusikat läbi aastate – nii uusi, kui vanu. Emilia Brightman oli lihtsalt fantastiline nagu ka Narcis. Natuke kurvaks teeb see, et mungad panevad mõneks ajaks pillid kotti ja puhkavad peale 15.a. tuuritamist aga ma loodan, et nad jätkavad millalgi, sest see muusika, mida nad teevad on vinge.

Gregorian Masters Of Chant: The Final Chapter – Time To Say Goodbye

Gregorian Masters Of Chant: The Final Chapter – Hells Bells

Gregorian Masters Of Chant: The Final Chapter – Crying In The Rain

Gregorian taas Eestis, juba 15 detsembril

Gregorian tuleb taas. Ja mul on pilet olemas 🙂 Jäi seekord ostmine üsna hiliseks ja koht sai leitud teisele rõdule aga polegi sealt kunagi varem midagi kuulanud-vaadanud. Täna vaatasin, et nende kontsert ongi välja müüdud. Sellest tõotab tulla Elamus, suure algustähega, sest ka eelmine ja üle-eelmine kontsert oli midagi enneolematut. Sellist tule- ja valgusmängu ei ole mina kohanud ühelgi teisel kontserdil.

Peale eelmist kontserti jäi kummitama mind see lugu, Sky and Sand…

…mis on minu arust Gregoriani esituses tunduvalt parem, kui originaalis Paul Kalkbrenneri poolt:

Seda lugu sai peale eelmist kontserti kuulatud üha uuesti ja uuesti, nõrkemiseni. Eks paistab, milline lugu seekord kummitama jääb 🙂

Mõne sõnaga folgist

Pilt Viru Folgi 2010 aasta pildialbumist. Sõbrad on jäänud kusjuures päris mitme pildi peale 😉 Tegin ise ka mobla kaameraga mõned pildid aga need ei kannata kriitikat, veel vähem välja panekut 😆 Sai ka ise ka Käsmus käidud, laupäeval, teisel folgipäeval. Kõigepealt kuulasime Žetosid, kes olid väga head (meenus mõne kuu tagune kontsert Tartus Plink-Plonkis) ja seejärel Kukerpille, kes olid samuti oma vanas klassikalises headuses. Viru Folgi kohta võib öelda ma arvan julgelt, et tegemist on Eesti aga miks mitte ka Põhjamaade mõistes igati arvestatava ja asjaliku folgipeoga. On mida kuulata, mida nautida ja seda kogu perega. Minule jättis see folk väga hea mulje nii korraldusliku, kui ka sisulise poole pealt ja kui ajakirjandust lugeda, siis ma pole ainus 🙂

Seekord sai külastatud ainult üht päeva ja kaht kontserti, vastupidiselt üle-eelmisele aastale, kui sai algusest lõpuni kohal oldud. Aga see-eesti oli sel aastal uuenduslikult Folgi TV tehtud ja sai mitmeid kontserte ja ülesastumisi jälgida interneti vahendusel. Natuke hakkis kohati ja tundus, et vaatajaid-kuulajaid on rohkem kui ribalaiust aga need interneti ülekanded ongi sellised. Ja ega siis neti vahendusel seda feelingut kätte saa. Selleks peab ikka kohapeale minema 🙂

Huvitav kas mõni blogi lugeja ka külastas Viru Folki? Mina pole Viljandi Folgil käinud – kas seda ja Viru Folki saab võrrelda ja mis neil erinevust/sarnasust?

Tuulevaiksel õhtul…

Sai eile õhtul käidud kuulamas Jaan Tätte-t tema “Tuulevaiksel ööl” kontserdisarjaga. Mõtlesime, et kui varakult kohale läheme, siis leiame hea koha kust kontserti jälgida aga kui kella 20 paiku kohale jõudsime, siis selgus, et rahvast oli päris korralikult ja tuli aina juurde (ei tea kas inimesed olid aru saanud, et kontsert algab kell 20?). Mina jäin helipuldi juurde üsna keskele, vanemad tahapoole. Olen kuulnud, et olevat ligi 3500 piletit müüdud, senine suurim publikuarv jäänud kloostris 2300 kanti aga kas see tõele ka vastab – ei tea. Igatahes jäi mulle tunne, et kontserdikorraldajad olid kõvasti rohkem pileteid müünud, kui reaalselt kohti oli, sest kloostri varemed olid päris paksult rahvast täis ja internetist kommentaare lugedes sellele loole selgus, et paljud jäid üldse elamusest ilma. 3,5 tundi sai püsti seistud, sellest 2,5 tundi oli kontsert ja pikaks venitasid selle Tätte ja teiste meenutused minevikust.

Tätte muusikast… noh… eks see ole maitse asi. Mõned tema laulud mulle täitsa meeldivad ja kuulan neid, kui tuju tuleb aga seekord sai osaliselt mindud nii “Tuulevaikse öö” pärast, kui ka selle pärast, et kohal olid ka Marko Matvere, Liisi Koikson ja Maarja-Liis Ilus, kes oma vapustava häälega südametesse tungis. Maarja laulis ka ühe Rannapi laulu “Nii vaikseks kõik on jäänud” ja Koikson ühe Tõnis Mäe laulu. “Tuulevaiksel ööl” Matvere ja Koiksoni esituses oli muidugi super ja ka publik sai kaasa laulda, mis ma arvan oli väga ülev hetk. Tore, et selline ilus ja südamlik lugu on rahvale meeldima hakanud.

Kui seda 3,5 tunnist püstiseismist mitte arvestada, oleks soovinud ikka istuvas stiilis kontserdi kuulamist, mida tegelikult see muusika ja need vahepajatused oleks eeldanud, siis võib rahule jääda. Mina viriseda ei taha, sest mulle kontsert meeldis ja see raha läks asja ette aga ma saan aru inimestest, kes on pettunud, sest ei kuulnud või ei näinud artiste või pidid jääma müüride taha. Ilmaga vedas, sest piiskagi ei tulnud taevast alla ja tuultki praktiliselt polnud.

Hetkel ei teagi mis järgmiseks muusika või kultuurielamuseks osutub – kas Viru Folk või Leigo järvemuusika. Pigem Viru Folk, sest see on lähemal kui Leigo aga kindlalt pole veel midagi otsustanud.

Kaks ühel klaveril – lihtsalt fantastiline

Rein Rannap ja Mihkel Mattisen, klaverihitte 1L klaveril 2KESI 3ST sajandist 4L käel, Keila kirikus 23. juulil kell 20. Lühidalt ja ühe sõnaga kokku võttes – fantastiline. Milline muusika. Need emotsioonid. Need lood. Raske on kirjeldada seda, kuidas kaks klaverivirtuoosi edastavad nii hingestatult ja mõtestatult lugusid – nemad panevad muusika elama. Kuulad ja jääd mõttesse ja need mõtted rändavad kuskile kaugele kaugele… üles äratab maruline aplaus, mis ei taha kuidagi lõppeda. Nende viimane kontsert, 15nes ja ikka nii värsked 🙂

5 Rannapi enda just sellele kontserttuurile kirjutatud lugu, lisaks Brahms, Možart, Dvoràk, Schubert, Tšaikovski. Muusikat igale maitsele. Lisapalana üks Mattiseni poolt esitatud ja lauldud The Beatles lugu ja ABBA “Money money”, mida alguses ära ei tundnudki ja mida vaadata oli tõeline maiuspala – see teatraalsus ja võiks öelda isegi lapselikkus, mida nad edasi andsid. Rannapi värske “Agnus Dei” (ladinakeelne palve) – teise nimega “Arvo Pärt ööklubis” 😆 – ilmalik muusika, mida Rannap varem pole mänginud – kuna vastavaid lugusid pole olnud – algas mittemidagiütlevalt aga siis kui Mattisen hakkas laulma… Milline üllatus ja kui hea hääl 😯 (ma pole varem ühelgi tema kontserdil käinud ja laivis pole teda kuulnudki). Ja ühe viimase lisaloo ajal läks Rannap salaja oreli taha ja viimased akordid mängis seal – äge. Nad olid ikka korralikult vaeva näinud. Rannapi kiituseks võib öelda seda, et iga tema kontsert on läbi mõeldud ja alati suudab ta millegagi üllatada. Ei ole nii, et lähed kohale ja kuulad lood ära ja lähed ilma igasuguste emotsioonideta koju – sugugi mitte. Seegi kord tundus, et olid kui teises dimensioonis koos kosmoseturistidega, kes turisti einet sõid:

Rannap & Mattisen – “Kosmoseturisti blogi”.

Nalja viskasid kah korralikult, kätemängu sai jälgida suurelt ekraanilt kuhu videoprojektoriga näidati pildi, mida edastas kaamera nende kohalt. Väga hea idee, sest näppude/kätemäng on selline asi, mida tasub vaadata aga mida paraku igast asendist ei näe – nüüd oli see viga parandatud.

Ka “Naiselik pool” on väga ilus lugu. Mulle meeldib 🙂

Loe edasi »

Hea elamus üle tüki aja

Üleeile, reedel, 6 novembril sai käidud Nokia kontserdimajas kuulamas/vaatamas Michael Jacksoni mälestuskontserti (publikus). 5 palli skaalas on seda raske hinnata nii et ma annan 10 palli skaalas hindeks 10. Kõik oli viimase peal. Muusika, esitus, osatäitjad, süžee, tantsijad, saal. Ega polegi muud öelda, et kui tahetakse asja südamega teha, siis seda ka tehakse. See kontsert oli südamega tehtud. Igast esinemisest õhkus emotsionaalsust, Semiiri tantsutrupi tantsijad ajasid inimesed pöördesse, sest nende esitus oli minu arust maailmaklassist. Viimase loo ajal tõusis rahvas aplodeerides püsti ja olid nii lõpuni. Just kui tekkis tunne, et nüüd on läbi ja liigutakse uste juurde, tulid esinejad lavale tagasi ja hakkasid uuesti laulma. Esitatud lugusid pole mõtet kirja panna, sest esitamisele tulid kõik populaarsemad lood. Nii et kes ei käinud, see ei näinud ja jäi väga heast elamusest ilma.

9. novembril on Gregorian Nokia kontserdimajas. Mõtlen veel kas minna seda kah kuulama. Pilet on küll natuke krõbe aga nende eelmisel kontserdil mõned aastad tagasi Saku Suurhallis käisin. Tõelist fänni ju ei tohiks miski tagasi hoida. Ma ei kogu küll postreid ja muud nendega seonduvat nänni aga kõik nende plaadid on mul olemas 😛

Volbrikontsert Rannapiga

Neljapäeval, 30. aprillil sai käidud Kumu auditooriumis “Volbriõhtusel klaveripalavikul”. Esines Rein Rannap ja Tallinna Kammerorkester Toomas Vavilovi juhendamisel. Ehk siis olles juba aastaid Rannapi fänn ei saanud ju ometi seda kontserti vahele jätta. Piletid sai ostetud juba nädalapäevad varem. Kuigi alguses pidi kontsert toimuma Kumu sisehoovis, selgus kohapeal, et kontsert toimub hoopis Kumu auditooriumis. Arusaadav kah, sest õhtul oli ikka päris jahe.

Aga kui kontserdist rääkida, siis mängiti päris head muusikat. Tallinna Kammerorkester mängis Lepo Sumera, Astor Piazzolla, Jaan Räätsa ja Rudolf Tobiase loomingut. Kusjuures Räätsa “Kontsert kammerorkestrile” oli kohapeal kuulates kangesti tuttav. Kavaraamatust saigi lugeda, et seda teost on mängitud kõigil kontinentidel enam kui 40s riigis. Igatahes on tegemist väga huvitava teosega, mida tahaks veel kuulata.

Loe edasi »