parian
parian
parian
parian
award-rascally
award-rascally
award-rascally
award-rascally

Neljarattalise esimene hooldus

Eile sai esimest korda autoga korralises 5000km hoolduses käidud. Vahetati õli ja lisati jahutusvedelikku. Mingeid muid probleeme või muresid pole esinenud. Kuskilt pole ka midagi logisema või nagisema hakanud. Kui auto kätte sain tunni möödudes, siis leidsin istmelt kupongi, millega saab järgmisel korral klaasipesuvedeliku paagi lasta täita. Noh, selle auto puhul on see imeväike tegevus, sest see klaasipesuvedeliku paak on võrreldes vana auto omaga oluliselt väiksem. Võib-olla mahutab mingi pool liitrit klaasipesuvedelikku, äärmisel juhul 1L. Vanal võis mingi 3,5…4L sisse valada. Aga see selleks.

Alles kodu juures märkasin, et lisaks sellele kupongile oli mingi asi veel kaasa pandud. Alguses vaatasin, et nad seal Citymotorsis on eriti vinge huumorimeelega, sest tundus, et istmel on üks kondoom pandud 😀 Aga tegelikult oli see lihtsalt piparmündimaitseline nätsupadjake kondoomi sarnases pakendis.

Mulle tundub, et kevade ja suvega on neid Sandero Stepway-sid siginenud Tallinna üksjagu. Ei möödu päevagi, kui neid ei märkaks. Ja päris mitu on sama värvi mis minu oma. Samas, võib-olla otsib silm neid rohkem. Vana autoga sõites jäi ka vana marki autod silma.

Puhkus polegi enam mägede taga. Järgmine nädal veel ja siis saab mõneks nädalaks aja maha võtta. Algab puhkus tõenäoliselt lõunaosariikide külastamisega, sest 18ndal vaja tööasjus Tartus käia ja siis oleks vist mõistlik kuskil sealkandis tegevust leida. Samas ei tea kas kõik matkaasjad ikka saab kaasa võtta, sest Tartusse minnes on igasugust kola vaja kaasa võtta. Aga saabki auto mahutavuse proovile panna 😛

Nelja rattaga maa peal

Kolmandast aprillist on möödas kuu ja mõni nädal peale ja ma olen elus. Sõitnud selle ajaga üle 3000km ja pole veel kordagi teele jäänud ega pidanud autot remontima või midagi tegema selleks, et saaks sõita. Miks ei peaks elus olema või miks peaks remontima? Juhtusin mõned nädalad tagasi vist facebookis lugema kellegi kommentaari, mis kõlas umbes niimoodi, et “Dacia on p****s juba siis, kui esindusest välja sõidad”. Noh… ma ütleks, et see ei vasta tõele. Ma arvan, et inimesed mõtlevad ja ütlevad Daciast nii sellepärast, et nad on kas a) kuskilt kellegi käest kuulnud (nsr), et Dacia on s**t või b) neil on endal lühiajaline kogemus selle automargi mõne algse mudeliga või c) neil pole kogemust aga nad arvavad, et kui tegu on suht sellise odava otsa autoga, siis on see omadega nii p****s, kui veel olla saab. Minul eelarvamusi ei olnud. Või noh olid aga õhkõrnad 😉

Ehk siis sõidan nüüd Daciaga. Renaulti müüsin Citymotorsile ja selle eest saadud raha läks Dacia sissemakseks. Täpsemalt sõidan Dacia Sandero Stepwayga. Tegu on siis mingis mõttes SUV-ga ehk siis Sport Utility Vehicle aga täpsem nimetus 5 ukseline luukpära. Mõnel pool öeldakse selle kohta ka supermini. Südameks on 0,9 liitrine (!) kolmesilindriline (!) turbomootor, millel 66 kW (90 hj) aga 0…100km/h kulub kõigest 11,1 sekundit. Ja seda peab ütlema, et hoolimata sellest aiatraktori laadsest mootorist on auto igati ergas. Esimestel päevadel oli tükk tegu, et linnas püsida 50km/h piirangus, sest teise ja kolmanda käiguga kippusin märkamatult 60…70km/h sisse võtma. Linnas, maanteel, maastikul või kruusateedel pole seni probleeme tekkinud. Möödumine maanteel pole kah teab mis probleem. Kütusekulu on linnas 6 liitri kandis, maanteel väiksem aga ma arvan, et mootor vajab veel sissesõitmist. Vedrustus on üsna pehme ja Tallinna augud eriti probleeme ei valmista. Pagasiruum on üsna mahukas, eriti, kui tagumised istmed alla lasta. Salongis tagaistmel kaks täiskasvanut istuda ei saa, sest minul on juhiiste üsna taha lükatud ja seetõttu tagaistmel jalaruumi suhteliselt vähe aga hea tahtmise korral sinna siiski mahub.

Loe edasi »