T-Leht =) » tuuli mõtted

You will become rich and famous unless you don’t.

Tuuli — Tue, 15 Dec 2009 17:57:15 +0000

Ei mäletagi, millal viimati midagi inglise keeles kirjutasin… Aga parandused on teretulnud

There’s a girl. She’s a good girl, always having good intentions, never wanting bad to ohters. She’s got good friends and they know her as a calm, joyful and caring person. But she’s got a problem too. She always makes mistakes. Whatever she starts, ends up with bigger or smaller flaw in it. It’s almost like a curse, but it’s not because of her bad luck, but only because of herself. There are two possibilities – she does not understand the real meaning at all, or she misunderstands. And this of course affects her conduct – thinking, acting, communicating… When talking to somebody she never gets away without misunderstandings. There’s always something that she just missed or didn’t understand or caught wrong or didn’t notice. Though usually it does not come out because of the lack of importance.

But that doesn’t mean she always fails. Oh no, she is sometimes almost perfect. But that’s mainly because of her luck. She’s a really lucky girl, that’s why it’s wrong to say she’s cursed. Some of her friends envy her luck, but most of them think she’s a clever – well ok not clever but normal – girl, but they don’t know her so well. Close people care about her alot and never let her fall. She has got possibilities to do what she likes to. She is healthy, she has never been seriously ill or injured. She knows well her likes and dislikes. She has got her own dreams, she dreams a lot. But she has no idea how to achieve her ambitions in real life. She’s got only some vague hazy idea how it should be and how it should not. Sometimes she just looks at the people and detects who are pointless and who nearly perfect. No, she doesn’t mean some people are pointless, but she just doesn’t like some people, just their way of thinking and their attitude. She looks at the nearly perfect people, she wishes to be like them and by them.

Well she’s a good, quiet and lucky girl, who has a tendency to misunderstand and to do things wrong. She doesn’t know what the trouble is – she has never been into any. She’s afraid of trouble, but what can she do? Against her absence of mind…

But once it was a serious thing that she misunderstood. She acted wrong but didn’t tell anybody (because it didn’t even come to her mind that it was wrong).
Somebody got killed.

One morning she woke up finding herself in prison. She was told to have caused the death of somebody. And she realised what she had done, of course not enirely (she was the kind of person who never understood things entirely). But she was sad. She never wanted bad to others, the least killing somebody. However, she felt her punishment was fair. After all, is there any difference between intended crime or accidental crime? It’s still a crime. Why are criminals kept in prison, and why do people fight against violence and criminality? To avoid next happening. And right now they should send her home and tell her to be more careful next time. But they don’s send criminals home to be less violent next time. She cannot be someone else, she’s the same girl who forgets and misunderstands everything. She cannot be more careful, even if she really wants to.

Maybe that’s why she admits that her right place is in prison – not because she could cause another death (no it’s not very likely to happen), but because there’s no use of her anyway, only trouble. Of course here, her dreams can not become true, but at least she feels no physical pain, they feed her and take care of her. She should be satisfied. She could never have her dreams come true because of her personality. So she must appreciate all that she has got and not want things she cannot have – isn’t it the basis of happiness? But for her, happiness means something else. Happiness is when can do what you most whant to do, and do it good. And be with people you most admire. But if you make mistakes on every step, and forget the important, you cannot do what you most like to. Thus cannot be with the people you admire, cause you don’t reach their level. Stay right at your place, because if you have found your place, you have found happiness.

I’m sorry for that girl,
but can’t help it.

Igas päevas on killuke päikest

Tuuli — Sun, 26 Jul 2009 19:27:46 +0000

Hommikul magasin kaua ja ärkasin telefonikõne peale, millest ajendatuna tõttasin arvuti taha. Saime matka asjad arutatud. Hommikul tegelesin putukatega ja äkitselt märkasin, et viimane aeg koeraga välja minna. Äärmiselt ilus ilm oli ja mul tuli ka õnneks pähe fotokas kaasa võtta…

Aga ometi ei tulnud pähe võtta kaasa ühtegi purgikest… Luunja platsil oli täna nii palju liblikaid. Ja kuna ma just putukapraksist tulnud, siis köitis see muidugi tähelepanu. Kahetsesin, et liblikaid hetkel kuidagi püüda ei saanud, seal oli näiteks ohakaliblikas, kes on väga ilus, ja keda mul veel pole. Otsustasin pärast tagasi tulla.

Päike oli küll veel piisavalt kõrgel ja liblikaid lendas, aga ohakaliblikat enam ei näinud. Püüdsin mõne muu ja pärast sirutasin neid. Ja oligi päev õhtusse jõudnud. No ja vaja veel homseks asju ka pakkida. Päris tihti lähevad päevad kiiresti mööda, aga vahel juhtub ka, et oled selle päevaga midagi ära teinud. See ei pruugi olla suur asi, lihtsalt midagi ilusat, mis võib-olla meelde jääb. Mulle jäi see ohakaliblikas meelde…

Ja Vessust sai ka vahvaid pilte. Tal on alates eilsest natuke teistsugune soeng kah

The best ship is friendship

Tuuli — Sun, 26 Jul 2009 19:04:03 +0000

Death is the end of life
Hate is the end of love
Divorce is the end of marriage
Ocean is the end of land
Friendship is the end of I and the beginning of us

Sõbrad ongi olulised. Et oleks keegi, kes tuleks sinugaa kaasa, kui sul on igav. Kellel on samad huvid, mis sul. Ja kes ütleb väärt sõnu. Ka minu jaoks on sõbrad olulised ja ma aeg-ajalt tunnen ennast süüdi, kui pole mõnd sõpra ammu näinud… Ma ei ole vist parim sõber, kuna ei leia teiste jaoks iga hetk aega. Aga ometigi, ja võib-olla seda enamgi, on nad asendamatu seltskond!

See postitus tuli vastukajana eelmisele, sest mul lihtsalt tulid need read seoses sõprusega meelde. Mainiks veel ära, et see ei ole negatiivse alatooniga, vaid ikka ainult positiivne.

Liblikapüüdjad ja sääsesöötjad

Tuuli — Sat, 25 Jul 2009 09:54:48 +0000

Ilmaennustus oli üsna kehvapoolne. Kartsin, et praktikum läheb sellega aiataha. Aga polnudki nii hull. Tartust minnes oli ilm küll väga nutune, aga niipea kui kohale jõudsime, tuli äkitselt päike välja. Instruktsioonid jagatud, tõttasimegi kõik koos putukaid püüdma. Ja ilusat ilma jätkus kuni õhtuni, mis oli väga hea, sest seega saime juba esimesel päeval päris suure osa oma putukatest ja nad said piisavalt kaua kuivada. Järgmistel päevadel juba sadas, aga õnneks olid hoovihmad ja hoogude vahepeal saime ikka mõne putuka kätte. Ja nii üllatav kui see ka pole, saime halbade ilmade kiuste putukad ilusti kokku ja tükk maad rohkemgi kui nõutud, kusjuures ka aega jäi üle. Polnudki nii raske praktikum kui ma arvasin.

Praktikumi algul jaotusime kolmeks rühmaks. Meil oli oma punt tegelikult juba enne koos, kuna samade tüdrukutega olime ka planeerinud ühised söögid ja olime ka ühes toas. Kogu praktikumi grupi peale oli ka kaks entomoloogi(lisaks juhendajale muidugi), kes on tõesti väga targad ja tublid. Tekkis küll mõte, et kas minu suunaks on ka tõesti putukad…Julgen väita, et ma tundsin ennas taimepraksis targemana, kui putukates. Mitu aastat noorem Ando oli ka nagu professor meie kõrval, õpetas ja kritiseeris. Ja professoriks teda muide kutsutigi vahepeal Aga meil vedas, et ta meie laudkonnas oli, sest selle eest, et meie talle süüa tegime, andis ta oma püütud putukaid meile, kui vaja oli. Meil oli nimelt kaks köögitoimkonda, vastavalt sellele, et ööbimiseks oli kaks eraldi maja.

Ja majaga meil ka vedas, kuna teise majja sattusid lõbusad lauluhimulised kursakaaslased, kes pool ööd laulsid ja kitarri mängisid. Mis on iseenesest tore, aga selle ma avastasin alles viimasel päeval, kui ühiselt pannkooke tehti ja nad oma “kruusatee laulu” esitasid Ja veel muudki. Nii armas on kuulata, kui inimesed oskavad hästi laulda ja pinistavad kitarri ka juurde. Aga ilmselt ei tunduks see nii tore, kui ise samal ajal magama tahad minna Saun avastati ka alles viimasel õhtul, aga see oligi hea, sest nii hästi sobis saunaskäik praksi lõpetamiseks. Viimasel õhtul polnud eriti enam tegemist kah(eelmised õhtud möödusid ikka putukaid prepareerides), nii et täiesti sobilik oli viimasel õhtul (ööl) sauna eesruumis kaarte laduda. Mul oli nii hea meel, et inimesed viitsisid kaarte mängida, tavaliselt ei viitsita… Ja uue seltskonnaga on põnevam ka, eks inimesed mängivad erinevalt.

Vihma kätte küll vist ei jäänudki, aga märjaks õnnestus sellegipoolest saada. Kusjuures mõnikord osutub tarvilikuks just viimasel hetkel meenunud asi. Mõtlesin kodus, et võtaks ajalehte kaasa, äkki saavad tossud märjaks ja siis oleks hea ajalehte sisse panna. No ununes võtta, aga pole ju ka nii tähtis asi, tõenäoliselt ei läheks vajagi. Aga Viljandis olles otsustasin siiski ajalehe osta, ostsin Maalehe, kus oli veel jube armas lepatriinude pilt peal (läheb teemasse ju ). Ja ennäe – esimesel päeval ei saanud me tibakestki vihma, aga ma marssisin niidu peal niikaua maha vaatamata, kuni olin põlvini vees. Mul ei tulnud vist enne pähe, et tegu on Soomaaga… Oligi vaja tosse kuivatada kohe. Ja kusjuures kuivasid ära ka isegi, ma kartsin, et pean praksi lõpuni kummikutega töllerdama.

Mainiks siis ka midagi teemakohast. Huvitavatest putukatest saime tähnikaardlase, kes kuulub hundlaste sugukonda, ja keda on päris raske leida, samuti üks röövkärblane oli hea leid. Saime ka ujuri ja selgsõuduri, mis on minu jaoks huvitavad, üldiselt aga üsna levinud. Ööpüügist saadi ka huvitavaid liblikaid ja kuna tegu oli püünisega, siis ei pidanud ööd otsa seal juures vahtima. Kehvadest ilmadest hoolimata siiski midagi sai. Marge leidis rohu seest kookoni, milles oli nukk. See oli huvitav leid, tuleb proovida teda üles kasvatada. Ta tundus küll olevat veidi muljuda saanud, aga eks näis. Ja sääski oli ikka tohutult palju ja eks parme muidugi ka. Neil seal menüü lai – käib nii loodushuvilisi, teadlasi, kui ka priskeid turiste ja kõike muud taolist

Tagasi saime nii, et pressisime Siimu auto kotte täis, nii et aknast ka praktiliselt välja ei näinud, ja sõitsime Viljandisse. Õnneks said kõik õnnelikult koju, või vähemasti kodu poole liikuma (no koju jõudmise kohta ma ju tegelikult ei tea), aga seda tänu neile, kes autodega kohal olid.

Ja tegelikult oli praktikum palju huvitavam kui minu kokkuvõttev tekst

Hellik ja tutik jalutasid käsikäes üle niidukähariku*.

Tuuli — Wed, 15 Jul 2009 20:39:28 +0000

Ka Eestis leidub puhast kulda!

Nõnda algas selle suve kõige ladinakeelsem osa. Floristika praktikum.

Kuna K on juba oma praksist päris põhjaliku ülevaate teinud ja enamus asju oli meil ka samamoodi, siis lisan juurde veel oma nägemuse;)

Ma ootasin seda praktikumi, aimates ette, et tuleb midagi head, ja ma ei pettunud. Esimesel päeval oli küll tunne, et ees ootab tohutu töö ja rabelemine ning teise päeva peavalu ja kehv enesetunne ei olnud just lootustandvad. Aga kui samblad vastatud said, läks kõik juba paremini. Selleks ajaks olin ka aru saanud, et kiirustada ja rabelda polegi tarvis (nagu enamustes praktikumides on), vaid rahulikult tehes jõuab ilusti valmis. Sel juhul muidugi vaba aega ei jää, aga kas seda ongi õppelaagri puhul vaja?

Praksi alguses mõtlesin küll, et äkki oleks võinud esimese rühma valida. Aga hiljem jäin väga rahule. Nimelt vedas tohutult ilmaga – tuli küll vihma, aga meie suuremate sahmakate ajal välja ei sattunud. Ja seega polnud ka lämmatavalt palav, vaid täiesti paras ilm. Samuti oli seltskond tore. Sain tuttavaks isegi paari uue inimesega, olgugi et enamus grupist olid meie omad bioloogid, keda nagu peaks juba teist aastat tundma… Ja väga vedas ka juhendajatega. Ma alguses oleks tahtnud Mare rühma, kuna tema oli varasemast toreda inimesena meelde jäänud. Aga selgus, et meie juhendajad olid ka väga toredad. Nii armas juhendaja oli meil, nalja sai ikka ka, kui ta samadele taimedele kord ühe ja järgmisel hetkel teise nime ütles, ise surmtõsiselt et jajaa, see on see taim, ma pole muud öelnudki. Ja nagu tõeline botaanik olema peab, oli ta tõesti taimedest väga huvitatud. Pole oluline, palju inimesi ühte autosse peab mahutama, aga peaasi, et taimedeni jõuaks. Jätsime kõik neli autot natuke imelikku kohta teeäärde seisma ja tegime oma paari tunni pikkuse “metsapeatuse”.

Ja ta olekski telefoniga rääkima jäänud, kui ma poleks läinud uksele koputama, et inimesed juba ootavad küsimustega. Teine juhendaja oli ka tore. Pärast eksamit ütles mulle, et kui mul putukatest kõrini saab, tulgu ma taimedesse

Aga nüüd kõige tähtsamast – ehk siis taimedest. Üheks mu lemmikuks kujunes kuldristik (vt. pilt), tõesti armas taim on, isegi juhendaja ütles, et Eesti kuld. Ja suur tulikas leiti. Ja ma nägin elus esimest korda oma silmaga harakkuljust ja sain selle oma herbaariumisse ka. Ja kalmus on imehea lõhnaga! Ja põdrakanepi tee maitsesin ka ära. Ja kõige meeldejäävam oli muidugi kollaste taimede terror. Ja kannid olid vaidlusteemaks – kas oli nüüd lamav kann või roomav kann. Aga tegelikult oli lamav kesakann. Ja jaani-õnneheina kõrvale olid ka näärid. Ja selle kõige tulemusena õudus-punenägu…

Nii palju ajalehti pole ma veel korraga näinud. Vähemasti mitte laiali laotatuna. Terve saal oli nendega kaetud – seinad, põrand, trepikäsipuud, trepiastmed jne. Võimas vaatepilt

Söögid olid ka head. Ma olin juba hoiatatud, et kõik pudrud on margariiniga, seega mingit üllatust polnud. Ja minu meelest olid tavalised (ja head) koolitoidud. Mul vedas ka kõrvalistujaga, kes just alati suure isuga polnud ja enamasti pool magustoidust mulle jättis Eriti hea oli ka see, et tihti jäi lõuna ajal sööki üle ja selle sai õhtuks kaasa võtta. Ja maasikaid saime ka, kuna lähedal oli üks kasvataja.

Ja ma olen nii rahul, et eelmistel päevadel olin osasid ladina keelseid nimesid juba õppinud. Sellest oli tohutult kasu. Tänu sellele ei pidanud ma nii palju närvitsema ja kokkuvõttes nautisin seda praktikumi väga. Nii hea on mõnikord olla 10 (ok tegelt 9) päeva eemal kõigest muust, igasugu igapäevastest probleemidest. Olla eemal koos toredate inimestega, kes kõik teevad sama asja, seda mis peab. Ja ei teki kordagi küsimust, et mida võiks teha või millest rääkida. Jututeemad kiskusid miskipärast ka kõik samasse kanti.

Toast kapi peegli vahelt leidsin paberist volditud liblika. Huvitav, kas see oli eelmise rühma poolt sinna pandud või oli seal juba varem. Äkki on sellel mingi tähendus. Võtsin ta kaasa.

Koju jõudes oli muidugi vaja jälle hakata mõtlema kõigile neile asjadele, millele praksis polnud aega mõelda. Iseenesest head asjad, aga mõtlemisainet ja planeerimist on palju, ja kõik korraga ajab segadusse. Näiteks saades teada, et hip hopi festival ikkagi toimub, 21.-22. august ja Elvas!!!, ma vist hüppasin püsti tooli pealt… Ei tahtnud ma mitte lugeda nimekirja esinejatest, kes seal kõik on, teades et ma tõenäoliselt sinna minna ei saa, kuna augustis tahaks ju sõitma minna – tõesti ehk Lääne- või Lõuna-Eestisse. Aga lõpuks ma ikkagi lugesin seda nimekirja… nii palju häid esinejaid ühekorraga, ei suuda uskuda.

Aga häid uudiseid on viimasel ajal mitmeid olnud

Hellik ja tutik jalutasid käsikäes üle niidukähariku.

Nõnda algas selle suve kõige ladinakeelsem osa. Floristika praktikum.

Kuna K on juba oma praksist päris põhjaliku ülevaate teinud ja enamus asju oli meil ka samamoodi, siis lisan juurde veel oma nägemuse;)

Ma ootasin seda praktikumi, aimates ette, et tuleb midagi head, ja ma ei pettunud. Esimesel päeval oli küll tunne, et ees ootab tohutu töö ja rabelemine ja teise päeva peavalu ja kehv enesetunne ei olnud just lootustandvad. Aga kui samblad vastatud said, läks kõik juba paremini. Selleks ajaks olin ka aru saanud, et kiirustada ja rabelda polegi tarvis (nagu enamustes praktikumides on), vaid rahulikult tehes jõuab ilusti valmis. Sel juhul muidugi vaba aega ei jää, aga kas seda ongi õppelaagri puhul vaja?

Praksi alguses mõtlesin küll,et äkki oleks võinud esimese rühma valida. Aga hiljem jäin väga rahule. Nimelt vedas tohutult ilmaga – tuli küll vihma, aga meie suuremate sahmakate ajal välja ei sattunud. Ja seega polnud ka lämmatavalt palav, vaid täiesti paras ilm. Samuti oli seltskond tore. Sain tuttavaks isegi paari uue inimesega, olgugi et enamus grupist olid meie omad bioloogid, keda nagu peaks juba teist aastat tundma… Ja väga vedas ka juhendajatega. Ma alguses oleks tahtnud Mare rühma, kuna tema oli varasemast toreda inimesena meelde jäänud. Aga selgus, et meie juhendajad olid ka väga toredad. Nii armas juhendaja oli meil, nalja sai ikka ka, kui ta sama taime kohta kord ühe ja järgmisel hetkel teise nime ütles, ise surmtõsiselt et jajaa, see on see taim, ma pole muud öelnudki. Ja nagu tõeline botaanik olema peab, oli ta tõesti taimedest väga huvitatud. Pole oluline, palju inimesi ühte autosse peab mahutama, aga peaasi, et taimedeni jõuaks.Jätsime kõik viis autot natuke imelikku kohta teeäärde seisma ja tegime oma paari tunni pikkuse metsapeatuse.

Aga nüüd kõige tähtsamast – ehk siis taimedest. Suur tulikas leiti! Ilus oli küll. Ja ma nägin elus esimest korda harakkuljust ja sain selle oma herbaariumisse ka. Ja kalmus on imehea lõhnaga! Ja põdrakanepi tee maitsesin ka ära. Kõige meeldejäävam oli muidugi kollaste taimede terror. Kannid olid ka toredad. Oli see nüüd lamav kann või roomav kann, aga kann igastahes (hääldada palataliseeritult;)). Ja siis jaani-õnneheina kõrvale ka näärid. Ja selle kõige tulemusena õudus-punenägu…

Nii palju ajalehti pole ma veel korraga näinud. Vähemasti mitte laiali laotatuna. Terve saal oli nendega kaetud – seinad, trepikäsipuud, trepiastmed jms.

Söögid olid ka head. Ma olin juba hoiatatud, et kõik pudrud on margariiniga, seega mingit üllatust polnud. Ja minu meelest olid tavalised (ja head) koolitoidud. Mul vedas ka kõrvalistujaga, kes just alati suure isuga polnud ja enamasti pool magustoidust mulle jättis:D Eriti hea oli ka see, et tihti jäi lõuna ajal sööki üle ja selle sai õhtuks kaasa võtta. Ja maasikaid saime ka, kuna lähedal oli üks kasvataja.

Ja ma olen nii rahul, et eelmistel päevadel olin osasid ladina keelseid nimesid juba õppinud. Sellest oli tohutult kasu. Tänu sellele ei pidanud ma nii palju närvitsema ja kokkuvõttes nautisin seda praktikumi väga. Nii hea on mõnikord olla 10 (ok tegelt 9) päeva eemal kõigest muust, igasugu nõmedatest ja tühistest probleemidest, millega iga päev tegelema peab. Olla eemal koos toredate inimestega, kes kõik teevad sama asja. Jututeemad kiskusid ka kõik samasse valdkonda.

Toast kapi peegli vahelt leidsin paberist volditud liblika. Huvitav, kas see oli eelmise rühma poolt sinna pandud või oli seal juba varem. Aga ma võtsin selle kaasa. Äkki sellel on mingi tähendus. Never knew.

Koju jõudes oli muidugi vaja jälle hakata mõtlema kõigile neile asjadele, millele praksis olles aega polnud mõelda. Iseenesest head asjad, aga mõtlemisainet ja planeerimist on palju, ja kõik korraga ajab segadusse. Näiteks saades teada, et hip hopi festival ikkagi toimub, 21.-22. august ja Elvas!!!, ma vist hüppasin püsti tooli pealt, enam ei mäleta… Ei tahtnud ma mitte lugeda nimekirja esinejatest, kes seal kõik on, teades et ma tõenäoliselt sinna minna ei saa, kuna augustis tahaks ju sõitma minna – tõesti ehk Lääne- või Lõuna-Eestisse.

Aga lõpuks ma ikkagi lugesin seda nimekirja… nii palju häid esinejaid ühekorraga, ei suuda uskuda.

Aga häid uudiseid on viimasel ajal mitmeid olnud:)

* Hellik, tutik ja niidukäharik on samblad. Lause autor on Egle.

Und ei tulnud

Tuuli — Fri, 05 Jun 2009 21:59:43 +0000

Ma ei kõnni keset teed mitte põhjusel, et olen ego, vaid sellepärast, et ei suuda otsustada, kummale poole kalduda.

Ma ei vaiki, kuna mul puudub julgus, vaid kuna mul puuduvad teadmised.

Kui ma ei hakka vastu, ei tähenda see, et ma arvan sama, vaid et mu jõud ei käi üle.

Kui ma ei tõtta appi, siis mitte sellepärast, et ma pole abivalmis, vaid ma pole võimeline aitama.

Mulle ei meeldi olla see, keda aidatakse, mitte et abi vaja poleks, aga ma tahan ise hakkama saada.

Mulle ei meeldi saada suuri kingitusi, mitte et mulle kingitus ise ei meeldiks, kuid ma tunnen ennast tahes-tahtmata võlgu, kui ma võib-olla vabatahtlikult seda võlga ei võtaks.

Mulle me meeldi suured kiidusõnad, mitte et nad halvad oleks, aga selles pole täit tõtt ja vähemaga võib tihtipeale palju rohkem ära öelda.

Ma hoidun kindlate plaanide tegemisest, mitte seetõttu, et plaanitavad asjad pole olulised, vaid kuna ma ei taha lubadust murda.

Ma ei ütle inimesele halvasti, kui inimene teeb kogemata, vaid kui ta teeb meelega.

Ma ei saa pahaseks ettekandja peale, kes vaagna maha pillab, vaid selle peale, kes ettekandjale halvasti ütleb.

Kui ma lasen kellelgi midagi enda eest ära teha, siis mitte et ma kedagi tahaks ära kasutada, vaid ma lihtsalt ei suutnud “ei” öelda, kuna sellega oleks kedagi solvanud.

Mul on oma mätas, mis on küll pisike, aga mul on seda vaja.

Ma ei räägi probleemidest, mitte et need mind ei huvitaks, vaid kuna mulle ei meeldi halbadest asjadest rääkida.

Mulle ei meeldi kurta raske elu üle, kuna kaaslase püüdlik kaastundeavaldus ei aita, vastupidi kaaslase muretsemapanek tekitab pigem süütunnet.

Mulle meeldib rääkida headest asjadest, kuna selle peale ei saa keegi pahaseks.

Ma olen tüdinenud õppimisest, mitte et mulle õppimine ei meeldiks, aga sellel pole mõtet kui kõik ununeb.

Mu silmaring ei ole sugugi lai, mitte seetõttu, et mind asjad ei huvitaks, vaid asjad on lihtsalt liiga keerulised.

Kui ma ei tee, siis mitte alati sellepärast, et ma ei julge, vaid tihti sellepärast, et ei taha.

Ma olen õnnelik, mitte sellepärast et ma olen andekas, enesekindel ja endaga rahul, vaid sellepärast, et mul on head inimesed, hea muusika ja loodus.

Ma olen õnnetu, mitte sellepärast, et midagi halba oleks juhtunud, vaid sellepärast, et kardan halva juhtumist. Ilma selletagi on tihtipeale tüdimus. Head on küll palju, aga kõik reaalse elu asjad on ikkagi tüütud. Mõned asjad lihtsalt käivad närvidele ja selle vastu ei saa. Või äkki isegi saaks, aga lihtsalt ei oska…