TV3 liiklussaade “STOP” ja Tehnoülevaatajate liit korraldab järgmine nädal (12-16 oktoober) kampaania, mille käigus saab tasuta kontrollida auto tulede korrasolekut. Arvestades seda kui palju võib kohata autojuhte, kelle autol tuled näitavad “kuhu juhtuvad”, siis tasuks igal juhul minna kontrollima. Kuigi ma olen üsna kindel, et minu autol on tuled paigas, lähen lasen ikkagi spetsialistidel asja üle kontrollida. Nagu vanasõnagi ütleb – usalda aga kontrolli. Ja kui ollakse suhtumisega, et “mina ju näen sõita” siis tegelikult peaks lähtuma põhimõttest “näe ise ja ole nähtav”. See kui sina näed ei pea tähendama, et tuled vastutulevat autojuhti ei pimesta. Nimekirja ülevaatuspunktidest, kus tasuta kontrolli tehakse leiab SIIT.
Nii on tihti minuga. Lähen näiteks poodi mingi konkreetse asja pärast aga ei leia seda ja ostan hoopis midagi muud. Nagu täna. Läksin Kristiine keskusesse, et osta sealt omale uued tossud ja teksad. Kui tossud oleks veel leidnud kuskilt spordipost krõbeda hinna eest, siis sobivaid teksaseid ei leidnud ühestki poest. Minu mõõtudes inimesele tavalisest poest ei leiagi midagi, sest enamasti on riided ju standardmõõdus inimestele. Mõnikord on nii kah, et poes on olemas kõik numbrid peale sinule sobivate. Näiteks jalatsitega on tihti nii – on numbrid 41-45 aga puudub 46 või 47. Ma kusjuures vaatasin täna, et 46 jääb juba väikseks, peab 47 suuruses jalavarjud ostma. See on see rihmikutega kõndimine – vabaduses jalad muudkui kasvavad
Lõpuks ostsin Kristiine Prismast kööginugade komplekti ja paar asja veel. Kristiine keskus on suureks paisunud ja vahepeal mõtlesin kas auto leiangi üles Jäi teine kuskile katusele. Huvitav kui palju see keskus seal laieneda veel suudaks? Kui autosid poleks, siis saaks kõik kohad kauplusi täis ehitada – millest minu arust 90% on mõttetud
Päeval sattusin korra ka Kadaka Selverisse ja no laada päevade ajal pole sinna mõtet küll minna. Kõik kassad töötasid aga ikka olid meeletud järjekorrad – ja mul oli vaja ainult üht asja – maasikamoosi Pagan, et nad selle ekspresskassa ka ära on kaotanud. Nii tegingi oma vajalikud ostud hiljem hoopis Mustamäe Prismas, kus inimesi oli hõredalt ja kassajärjekorrad olematud.
Ja kodus see lõputu koristamine, pesemine ja sättimine… oeh… Hommikul ja õhtul sai aknaid pestud, mida pole siin vist aastajagu pestud. Sahvri (selline asjandus eksisteerib linnakorteris ) riiulid sai ära pestud ja siis mitmesugust kraami sinna pandud. Nüüd õhtul saab lebotada. Homme saab vendadele väike sünnapidu tagantjärgi ära peetud, kuna kasuisal oli paar päeva tagasi sünnipäev, siis otsustasime taaskord teha ühiselt pidu. Ja pühapäeva õhtul on kõigil aega
10 oktoobril toimub järjekorras juba 74. rabajooks Harku raba teedel. Jooksmine ja kepikõndimine on tasuta, stardipaik nagu ikka Pääskülas, Suvila ja Kalda tänava ristmiku läheduses. Start kell 11 kuni 12, finiš suletakse kell 13. Rabaringi pikkus 6,3 km. Esimesed 1200 saavad traditsioonilise vimpli. Korraldajad Nõmme linnaosa valitsus ja SWECO Projekt AS. Rohkem infot rabajooks.ee
Mina suuremat sorti jooksusõber pole ja suure tõenäosusega sellel ei osale aga kuna korraldajad on toredad inimesed siis natuke promon oma blogis seda ettevõtmist.
12.10 – Osa võttis 900 jooksjat ja kokku 1326 rahvaspordisõpra.
Võib-olla on mõned blogi lugejad tähele pannud, et juba mitu nädalat on blogis valitsenud ebatavaline vaikus. Tuleb tunnistada, et minu senine suhteliselt vaikne ja aeglane elu on muutunud kiireks ja vähemalt hetkel pole näha olukorra muutumist. Seetõttu pole saanud mahti ka blogisse kirjutada. Tööpäevad uues töökohas on huvitavad ja arendavad. On pähkleid, mille katkihammustamine on mitme tunni või isegi päeva töö. Sisse elamine võtab aega ja ma arvan, et selleks kulub mitu kuud. Kolleegid on toredad ja toetavad – saab nalja ja pole igav omaette nohisemine. Lisaks on käsil kolimine oma pesasse, millega loodan selle nädalavahetusega ühele poole saada. Õhtuti olen käinud asju lahti pakkimas või siis mööblit kokku panemas. Eelmine nädal ostsin diivanilaua, telerilaua ja kaks tumbat, see nädal voodi ja madratsi. Diivan ja tugitoolid olid olemas. Vanaema vana vaiba lasin puhastusfirmal ära puhastada ja see kaunistab nüüd puhtana elutoa põrandat (natuke on vaja siiski sellega vaeva näha, sest kõike puhtaks ei saadud). Köögis on normaalne külmkapp ja köögimööbel sees. Üürikorter on tegelikult väga korralik ja suuremat sorti remonti seal tegema ei pea. Köögis lasin tilkuva kanalisatsioonitorustiku santehniku poolt korda teha (seal oli mingit totakat omaloomingut kasutatud, erimõõdulised torud kokku teibitud ) ja põrandaküttega tuleb elektrik järgmine nädal tegelema (ka sellega on sosssepad tegelenud ja juhtmed valesti ühendanud, mis on termostaadi läbikärssamiseni viinud).
Hetkel olen nii tööga kui selle oma pesaga igati rahul. Töö on selline nagu olema peab. Ülesanded ja kohustused on selged ja töö pole selline, et pead olema pidevalt kokk-kondiiter-keevitaja ametiülesannetes ehk tegelema 101 asjaga korraga. Kaaskolleegid on mind hästi vastu võtnud – esimesel tööpäeval pakkusin kringlit nii uue tööpäeva kui ka sünnipäeva puhul. Ja oma pesa võimaldab lõpuks kolida vanematekodust välja ja hakata iseseisvalt elama. Ise majandamine on täitsa tore mööbli kokkupanemine samamoodi. Kolmapäeval sai voodi kokku pandud ja kui seni on alati olnud mõni juhend kaasas, siis seekord ei olnud mitte midagi. Natuke oli nuputamist kuhu mis kruvi läheb aga minul kui tehnikainimesel ei võtnud see poolt päeva Sellest ei saa ma veel aru miks külmkapp kogu aeg töötab – enamasti on külmkapp mingil ajal töös n.ö pausi teinud aga see laseb juba mitmendat päeva jutti… Hmm…
Selle sissekande kirjutan juba uuest kodust, kus on ka nett ja digitelevisioon sees – ei saa ju informatsiooni kiirteelt välja jääda. Suurema kolimisega olen lõpule jõudnud ja jäänud on veel pudi-padi Mõned augud puurida ja pildid seintele riputada.
Viimase paari nädala jooksul olen oma seniste valikute ja suundade üle päris tõsiselt järgi mõelnud ja teinud korrektiive. Olen leidnud, et kõigega pole mõtet tegeleda, sest parem on tegeleda ühe…kahe…kolme asjaga korralikult ja olla hingega asja kallal, kui nelja…viiega poolikult, kiirustades, ajapuuduses. Aga eks see ole subjektiivne ja kindlasti leidub inimesi, kes on võimelised tegelema korraga hästi paljude asjadega. Ma piirduks nendega, mis on minu jaoks olulisemad ja millest saan käegakatsutavat kasu.
Alles oli hommik ja juba õhtu ja järgmise hommikuni on ka nii vähe aega. Oeh… Tänane päev algas uues töökohas, kus sai esimese poole tööpäevast kohal oldud ja kuulatud mitmete tarkade inimeste arvamusi sealsest elust-olust. Seesama elu-olu võtab lähikuude jooksul tõenäoliselt olulise osa minu ajast, sest teha endale selgeks totaalselt teistsugune infrastruktuur, pole mõne nädala teema. Aga ma arvan, et tulen toime. Õnneks pole ma üksi ja on terve IT meeskond, kes on mingil määral asjadega kursis Päeva teine pool möödus veel vanas töökohas, mida sel nädalal peab ka veel vähemalt reedeni külastama. Tööd on jalaga segada, praegugi õhtul hilja veel töö juures. Vanad saanid vaja utiliseerida ja see nõuab aega. Ei taha uuele inimesele ka seda peavalu jätta. Aga osad vist ei teagi, et ma ära lähen…
Õppida, õppida, õppida... siis tuleb ka armastus...
Mnjah. Uskumatu. Nüüd tuleb see võimalus ära kasutada ja kuidagimoodi matemaatika endale selgeks teha. Suurem osa aineid, mis mul teha on vaja, on ühel või teisel moel matemaatikaga seotud. Mata pole kunagi minu kõige tugevam külg olnud… Saab huvitav olema Ahjaa, pääsesin siis TTÜ-sse.
Ja need kes ütlevad, et TULE programm on täis bürokraatiat ja õppima pääsemine on lootusetu – nagu näha siis ei ole – minusugune udupea võetakse RE kohale vastu Tuleb ikka ise vaeva näha ja korralikult õiged andmed esitada. Ausalt öeldes ma kahtlesin, et pääsen TTÜ-sse, sest ma eeldasin, et leidub hulgim neid noori, kellel on vähem n.ö ära teha. Aga läks nii
Ilusat esimest septembrit kõikidele koolijütsidele