parian
parian
parian
parian
award-rascally
award-rascally
award-rascally
award-rascally

Puu

Täna saeti lõpuks maha Haaberstis asuv staar-hõberemmelgas, millele oli väljastatud juba mõnda aega tagasi raieluba aga mida ei saanud maha raiuda, sest puukallistajad võitlesid visalt puu maha raiumise vastu. Tulemus? Haabersti hõberemmelgas saeti puukaitsjate silme all maha! Oli ka aeg. Selle remmelga oleks pidanud maha võtma juba mitu nädalat tagasi, mitte laskma probleemil eskaleeruda nii suureks. Kui raieluba oli väljastatud ja see on igati seaduslik, siis puu maha raiumise takistamine on ebaseaduslik, seda enam, et väga paljud asjatundjad on seda puud pidanud väheväärtuslikuks. Nii mitmedki dendroloogid ja arboristid on öelnud, et see paju tee-ehitust üle ei elaks ja varem või hiljem ära sureks.

Veider on see, et aastakümneid ei tundnud mitte keegi selle paju vastu huvi ja alles nüüd, kui see puu jäi ristmiku ehitusele ette, osutus see nii väärtuslikuks, et selle pärast pidi selline klounaad käima. Mina tunnustan politseid, et olukord lahendati. See võttis küll liiga kaua aega aga parem hilja, kui mitte kunagi. Puukallistajad tegid minu silmis oma margi täis. See puu kaitsmine väljus konstruktiivsest dialoogist ja selle asemel oli palagan. Huvitav, mida puukallistajad siis teevad, kui Rail Balticu trassile ette jäävaid kümneid tuhandeid puid hakatakse maha lõhkuma, mõrvama nagu üks inimestest tele-eetris ütles – kas siis ka ronite puu otsa ja teete iga puu juures mitme nädala vältel kino? Vaevalt. See hõberemmelgas oli linnas ja seetõttu sai pidevalt olla pildil – teha seda paju tähtsamaks, kui see oli. Internetis ilmusid puukallistajate persoonilood. Oli see klounaad nüüd seda kõike väärt?

Ise elan ka Haaberstis, mitte kaugel sellest pajust ja ütlen ausalt – minu jaoks ei tekitanud see puu mitte mingisuguseid emotsioone. Jah, kahtlemata on kahju, et selline väärikas puu maha raiuti aga linn peab arenema ja iga puu pärast ei saa areng seisma jääda. Seda enam, et istutatakse uusi puid asemele. Mul akna all on ka mitmed päris vanad kased ja eks nendegi aeg saab kunagi otsa. Samas eks oma õppetund ole see ka kohalikule omavalitsusele, kes enda eksponeerimise asemel peaks tõsisemalt tegelema inimestega suhtlemisele. Paljud sealse trassi äärsed elanikud ei teadnudki, mis neid ees ootab. Eksponeerimise all pean silmas kõikvõimalikke avamisi ja esinemisi, mida korraldatakse. Eks valimised on lähemas ja seetõttu võtsid ka selle paju teemal sõna mitmed poliitikud. Ebaõnnestunult, minu arvates. Kutsuda peaministrit appi puud kaitsma/päästma on lihtsalt naeruväärne…

Jalgrattahooaeg täies hoos

Selle aasta jalgrattahooaeg on täie hooga alanud. Olen saanud alles teist kuud sõita aga juba on kogunenud üle 750km. Tegelikult pole ka imestada, sest korralikke jalgrattateid on päris mitu tehtud mida mööda on lausa lust sõita. Näiteks on valmis saanud Ehitajate tee ja Paldiski mnt vaheline kergliiklustee, mis võimaldab Haaberstist mõnusalt sõita Stroomi randa, kuhu see kergliiklustee välja viib. Juba eelmine aasta valmis Ehitajate tee ja Akadeemia tee vaheline kergliiklustee. Samuti on võimalik sõita Harkust Laagrisse mööda vinget jalgrattateed ja valmimas on ka Paldiski maanteel asuv kergliiklustee Järvekalda teest Tähetorni tänavani – viimast olen paar korda juba kasutanud – korra rühkisin seda mööda üles Harku poole ja mõni päev tagasi tulin seda mööda tagasi. Sealne tõus on päris arvestatav.

Täna sõitsin üht marsruuti pidi, mida mööda olen sel aastal juba sõitnud. Mööda kaht esimest eelpool nimetatud kergliiklusteed pidi Stroomi randa, sealt kunagisele kultuurikilomeetrile, siis sadamasse ja lõpuks sealt Piritale. Ja siis sama teed mööda tagasi.

40km

Siis olen sõitnud mööda Harku-Nõmme kergliiklusteed Hiiule, sealt Laagrisse ja siis tagasi koju mööda Instituudi tee ääres olevat uut kergliiklusteed ja veel uuemat Paldiski maantee kergliiklusteed:

21km

Üks kolleegidest mõtles välja järgneva marsruudi – mööda Harku-Nõmme kergliiklusteed Tähetorni tänavani, sealt Harku metsa, sellele ring peale. Seejärel suund Nõmmele, Nõmme mäest alla ja mööda Ehitajate teed tagasi Haabersti suunas. Ehitajate teel toimus teeületus ja suund läks värskeltvalminud kergliiklusteele, mis viib Haaberstist Stroomi randa. Stroomi ranna lähistelt keerasin vasakule Rocca Al Mare poole, möödusin Vabaõhumuuseumist, läbisin Kakumäe ja jõudsin otsapidi Rannamõisa teeni. Sealt sõitsin mööda kergliiklusteed Tiskreni ja tulin sealt tagasi Harku järve taha ja siis koju. Mõnus ring, mida mööda sõidan veel. Selle ringi lõpus, tõenäoliselt kuskil Harku järve taga sain esimese ratta rehvi augu, mis oli pisike aga piisavalt suur, et rehv saaks tühjaks. Selle hooaja esimene. Eelmine aasta sai 3x tagumist rehvi parandatud.

44km

Üks päris mõnus ring on Tallinnale tiiru peale tegemine. Mööda juba tuttavat kergliiklusteed Stroomile, sealt kultuurikilomeetrit mööda Piritale, sealt Lasnamäele, siis Suur-Sõjamäele, Järvele, Nõmmele ja tagasi koju. Parajalt pikk ja mõnus pea 3h vuramine. Sellest järgmine samm oleks sõita ümber Ülemiste järve. Eelmine aasta tegin seda ja see oli toona üks pikimaid rattasõite.

53km

 

Laagrist viib väga hea kergliiklustee Sauele – Lääne suunalise raudtee kõrvalt. Seda teed olen sel aastal sõitnud ja sõidan veel. Hea marsruut sugulastele külla minemiseks 🙂

52km

Teine kergliiklustee, mida mööda mul meeldib sõita on Männiku tee ääres – mitmete kilomeetrite pikkune tee viib Sakuni välja. Allpool olevat marsruuti proovisin esimest korda – Laagrist Männiku teeni ei viigi nii häid teid. Kui just mööda Tallinna ringteed ei sõida aga see pole eriti minu jaoks.

42km

Üks põnevamaid ja enim väljakutseid pakkuv sõit oli ettevõtte suvepäevadele Roostale sõitmine koos kahe kolleegiga. Polnud seni veel kahe päevaga üle 100km maha sõitnud aga sel korral tuli 135km kokku, mis oli minu jaoks eneseületus. Kõigepealt sai hommikul kella 7 ajal sõidetud rattaga Hiiule ja sealt rongiga Vasalemma. Sealt sõitsime siis ratastel Roostale. Järgmine päev tulime sama teed mööda tagasi selle vahega, et mina sõitsin taas Vasalemmast rongiga Tallinna aga kolleegid sõitsid ratastel Tallinna – see tegi 90km. Minu jaoks oli see liig. See oli esimene kord sõita kümneid kilomeetreid mööda maanteid, mis tegelikult oli üsna hirmutav, arvestades meie liikluskultuuri. Aga helkurvestid olid seljas ja püüdsime ennast nähtavaks teha. Ühtegi ohuolukorda õnneks ei tekkinud. Pole vist vaja mainidagi, et kohale jõudes olime tehtud mehed, sest olime ainsad, kes ratastel kohale tulid 🙂

135km

Kui nii edasi läheb, siis saab eelmise hooaja 1600km korralikult ületatud 🙂 Ma loodan, et ilmad soosivad seda ettevõtmist. Lisaks heale enesetundele ja huvitavatele marsruutidele on see ka tervisele kasulik. Üks 40…50km sõit koos korralike tõusudega mõjub kehakaalule hävitavalt.