parian
parian
parian
parian
award-rascally
award-rascally
award-rascally
award-rascally

Mida, millal ja kui palju

Pealkirjas kirjutatud lause lõpetaks nii – kõik oleneb sellest mida, millal ja kui palju suhu pista. Mina olen sellest aru saanud, et need pole ainult tühipaljad sõnad vaid nii ongi. Nagu öeldakse – oma kogemus loeb. Hiljuti lugesin Postimehest üht artiklit – Personaaltreener “Miss kõhulihas”, kus personaaltreener Ele-Ly Rahumägi räägib oma kogemustest. Näiteks jätavad inimesed menüüst ära süsivesikud, mis on pidevalt trenni tegeva inimese jaoks väga olulised. Või siis süüakse õhtul ainult puuvilju aga mitte liha, kala, muna, köögivilju. Ja süüakse vähe. Kusjuures seda juttu kuulen minagi päris tihti, et tuleks vähem süüa. Tegelikult tuleks tõesti vähem süüa aga tihedamalt ja tervislikumalt. Ikka väga palju aastaid oli mul kaks toidukorda päevas – lõuna- ja õhtusöök. Peale seda, kui personaaltreener tegi mulle toitumiskava, olen söönud 5…6 korda päevas, mis tundub palju aga tegelikult on kogused tagasihoidlikud – ma ütleks, et pea kaks…kolm korda väiksemad. Ehk nagu artiklis personaaltreener Ele-Ly kirjutab – kui peale söömist on energiat ennast liigutada ja välja minna ja midagi teha, siis on õige kogus söödud aga kui tuleb uni peale ja üldse midagi teha ei viitsi, siis on söömisega üle pingutatud.

Mina ei söönud näiteks varem hommikuti eriti midagi. Esimene toidukord päeval oli lõuna ajal. Nüüd algab iga hommik pudruga. Sama kirjutatakse selles artikliski, et pudru on alahinnatud. Ometi on hommikusöök päeva olulisim eine. Miks siis ei sööda hommikuti? Eks oma osa on tõenäoliselt kiirel elutempol – lihtsalt pole aega (midagi vaaritada). Samas on tegelikult olemas kõikvõimalikke kiirkeeduputrusid, mida saab kiirelt ja üsna lihtsalt valmistada. Ja eks tegelikult saab selle pudru ka varem valmis teha ja hommikul väiksema koguse üles soojendada. Minu hommikupudru menüüs on tatar, maisitang ja odratang.  Aga eks ole ka inimesi, kes lihtsalt ei saa ei suuda või ei taha hommikul 7…8 ajal süüa ja soovivadki hiljem süüa. Minul näiteks kell 10 tuleb juba lõunaoote aeg.

Mulle meeldib see artikkel eelkõige seetõttu, et sealt kumab läbi põhimõte – kõike tuleb võtta mõistusega. Nii söömist, mitte söömist kui ka trenni tegemist. Tuleb süüa aga õigel ajal ja õige kogus ja kui trenni teha, siis mitte üle pingutada ja ka peale trenni korralikult süüa. Olen isegi võtnud asja väga rahulikult ja jõusaalis raskusi järk-järgult suurendanud aga nii mõnigi kord olen tundnud, et see uus raskus on ikka liig mis liig. Üle ei taha pingutada aga samas tahaks, et tuleks ka tulemusi. Aga eks kindlasti nii palju, kui on erinevaid inimesi on ka erinevaid praktikaid ja kui üks ütleb üht ei pruugi see ühtida kellegi teise arvamusega. Meediastki võib lugeda aeg-ajalt ühe, siis teise ja lõpuks kolmanda treeneri või toitumisnõustaja soovitusi ja nõuandeid ja mõnikord lähevad need omadega vastuollu. Eks igaüks peabki siis ise selle kuldse kesktee leidma ja kõik korralikult läbi mõtlema. Või siis usaldama oma kogemusi ja inimesi, kes on õige suuna kätte näidanud 😉

Tulemustest rääkides, siis täna hommikul kaalule astudes nägin, et alates treenimise alustamisest olen kaalust alla võtnud 25kg. Olen endaga rahul 🙂 sest poole aastaga on asi jõudsalt edenenud. Aga kindlasti see raske ja sihikindel töö jätkub. Niikaua kui vähegi on veel ilusaid ilmasid kavatsen sõita võimalikult palju rattaga ja ka jõusaali külastan jätkuvalt. Sel nädalal on iga õhtu olnud sisustatud ka ujumisega.

Trennihullus: -20 ja muudkui langeb

Eile hommikul kaalule astudes kuvas kaal numbreid, mis näitasid mulle, et olen veebruari keskpaigast, kui sai treenima ja toitumist jälgima hakatud, tänaseni kaalust alla võtnud kokku 20kg. See mõjus motivatsioonile ergutavalt, sest sellist progressi on meeldiv näha. Selguse huvides (eelmises postituses polnud konkreetset kuupäeva) olgu mainitud, et -15 oli 2.06 ja -20 3.07 ehk siis laias laastus kuu ajaga olen kaotanud 5kg 🙂

Ma arvan, et tulemust toob nii toitumiskava jälgimine (mis vahepealsete jaanipühade tõttu nii lihtne polnudki), kui ka korralik trenn. Olen näinud, et näiteks paaritunnine jalgrattasõit annab päris suure efekti ja ühe korraga võib kaotada isegi paar kilo. Tõsi, mingi osa sellest tuleb söögi-joogiga tagasi, sest selle paaritunnise pingutuse käigus kaotab organism üksjagu vedelikku. On küll veepudel alati kaasas aga sellest ei piisa.

Olen loobunud nutitelefonis (ja ka paberil) toitumise üle arvestust pidamast, sest tarbin suht-koht samu toiduaineid ja olen üldjoontes selgeks saanud, kui palju üks või teine toiduaine kaloreid annab. Ei viitsi eriti seda arvestust pidada, eriti kui sisestamine läheb meelest ja peab tagantjärgi hakkama mitme toidukorra või päeva sööke sisestama. Vee tarbimise üle veel pean arvestust. See ei tähenda seda, et enam ei järgiks päevase kaloraaži normi – see on ikka A ja O. Ja seda vaatan ka ikka mida, millal ja kui palju suhu pista.

Rattaga sõites püüan sõita järjest kaugemale ja rohkem. Eelmisel laupäeval sai maha sõidetud 50km – Tallinnast Sakku ja tagasi. Sinna viib suurepärane jalgrattatee ja ilm oli ka rattaga sõitmiseks väga hea. Iganädalane kilometraaž on ligi 100km. Olen see aasta sõitnud rattaga rohkem, kui terve eelmine aasta kokku. Ükspäev sai juba ratta tagumised pidurid välja vahetatud…

2.07 rattasõidu marsruut

Egas muud, kui jätkan samas rütmis. Mõelda vaid, et -25 polegi enam nii kaugel… 😛