Liblikapüüdjad ja sääsesöötjad

putukasIlmaennustus oli üsna kehvapoolne. Kartsin, et praktikum läheb sellega aiataha. Aga polnudki nii hull. Tartust minnes oli ilm küll väga nutune, aga niipea kui kohale jõudsime, tuli äkitselt päike välja. Instruktsioonid jagatud, tõttasimegi kõik koos putukaid püüdma. Ja ilusat ilma jätkus kuni õhtuni, mis oli väga hea, sest seega saime juba esimesel päeval päris suure osa oma putukatest ja nad said piisavalt kaua kuivada. Järgmistel päevadel juba sadas, aga õnneks olid hoovihmad ja hoogude vahepeal saime ikka mõne putuka kätte. Ja nii üllatav kui see ka pole, saime halbade ilmade kiuste putukad ilusti kokku ja tükk maad rohkemgi kui nõutud, kusjuures ka aega jäi üle. Polnudki nii raske praktikum kui ma arvasin.

väike koerliblikasPraktikumi algul jaotusime kolmeks rühmaks. Meil oli oma punt tegelikult juba enne koos, kuna samade tüdrukutega olime ka planeerinud ühised söögid ja olime ka ühes toas. Kogu praktikumi grupi peale oli ka kaks entomoloogi(lisaks juhendajale muidugi), kes on tõesti väga targad ja tublid. Tekkis küll mõte, et kas minu suunaks on ka tõesti putukad…Julgen väita, et ma tundsin ennas taimepraksis targemana, kui putukates. Mitu aastat noorem Ando oli ka nagu professor meie kõrval, õpetas ja kritiseeris. Ja professoriks teda muide kutsutigi vahepeal 😀 Aga meil vedas, et ta meie laudkonnas oli, sest selle eest, et meie talle süüa tegime, andis ta oma püütud putukaid meile, kui vaja oli. Meil oli nimelt kaks köögitoimkonda, vastavalt sellele, et ööbimiseks oli kaks eraldi maja.

Ja majaga meil ka vedas, kuna teise majja sattusid lõbusad lauluhimulised kursakaaslased, kes pool ööd laulsid ja kitarri mängisid. Mis on iseenesest tore, aga selle ma avastasin alles viimasel päeval, kui ühiselt pannkooke tehti ja nad oma “kruusatee laulu” esitasid 😀 Ja veel muudki. Nii armas on kuulata, kui inimesed oskavad hästi laulda ja pinistavad kitarri ka juurde. Aga ilmselt ei tunduks see nii tore, kui ise samal ajal magama tahad minna 😉 Saun avastati ka alles viimasel õhtul, aga see oligi hea, sest nii hästi sobis saunaskäik praksi lõpetamiseks. Viimasel õhtul polnud eriti enam tegemist kah(eelmised õhtud möödusid ikka putukaid prepareerides), nii et täiesti sobilik oli viimasel õhtul (ööl) sauna eesruumis kaarte laduda. Mul oli nii hea meel, et inimesed viitsisid kaarte mängida, tavaliselt ei viitsita… Ja uue seltskonnaga on põnevam ka, eks inimesed mängivad erinevalt.

Vihma kätte küll vist ei jäänudki, aga märjaks õnnestus sellegipoolest saada. Kusjuures mõnikord osutub tarvilikuks just viimasel hetkel meenunud asi. Mõtlesin kodus, et võtaks ajalehte kaasa, äkki saavad tossud märjaks ja siis oleks hea ajalehte sisse panna. No ununes võtta, aga pole ju ka nii tähtis asi, tõenäoliselt ei läheks vajagi. Aga Viljandis olles otsustasin siiski ajalehe osta, ostsin Maalehe, kus oli veel jube armas lepatriinude pilt peal (läheb teemasse ju 😉 ). Ja ennäe – esimesel päeval ei saanud me tibakestki vihma, aga ma marssisin niidu peal niikaua maha vaatamata, kuni olin põlvini vees. Mul ei tulnud vist enne pähe, et tegu on Soomaaga… 😀 Oligi vaja tosse kuivatada kohe. Ja kusjuures kuivasid ära ka isegi, ma kartsin, et pean praksi lõpuni kummikutega töllerdama.

Mainiks siis ka midagi teemakohast. Huvitavatest putukatest saime tähnikaardlase, kes kuulub hundlaste sugukonda, ja keda on päris raske leida, samuti üks röövkärblane oli hea leid. Saime ka ujuri ja selgsõuduri, mis on minu jaoks huvitavad, üldiselt aga üsna levinud. Ööpüügist saadi ka huvitavaid liblikaid ja kuna tegu oli püünisega, siis ei pidanud ööd otsa seal juures vahtima. Kehvadest ilmadest hoolimata siiski midagi sai. Marge leidis rohu seest kookoni, milles oli nukk. See oli huvitav leid, tuleb proovida teda üles kasvatada. Ta tundus küll olevat veidi muljuda saanud, aga eks näis. Ja sääski oli ikka tohutult palju ja eks parme muidugi ka. Neil seal menüü lai – käib nii loodushuvilisi, teadlasi, kui ka priskeid turiste ja kõike muud taolist 😉

Tagasi saime nii, et pressisime Siimu auto kotte täis, nii et aknast ka praktiliselt välja ei näinud, ja sõitsime Viljandisse. Õnneks said kõik õnnelikult koju, või vähemasti kodu poole liikuma (no koju jõudmise kohta ma ju tegelikult ei tea), aga seda tänu neile, kes autodega kohal olid.

Ja tegelikult oli praktikum palju huvitavam kui minu kokkuvõttev tekst 😉

parm

2 Replies to “Liblikapüüdjad ja sääsesöötjad”

  1. Ma lootsin, et pildid on ikka päriselt ka meie praksist..aga eks Margel ole parematki teha kui suvel netis passida ja pilte üles panna 😛

    Praksi kohta…noh..putukate nõela otsa torkamine pole kunagi mu lemmikute hulka kuulunud. Aga loodus oli küll ilus. Eriti raba. Oleks ujuda ka tahtnud…
    Varsti jälle sealsamas, siis ehk saab laukasse ka 🙂

    Rabaretk oligi minu lemmikosa. Ja söögitegemine meeldis mulle ka 😀

    Aga jutt on vahva küll. Kõik oluline mainitud…peaaegu..taksi unustasid ära 😀

  2. Marge oli sellel ajal alles folgil.
    Ja raba oli tõesti ilus, ma juba ootan järgmist Soomaa praksi 😛

Lisa kommentaar

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.