Hellik ja tutik jalutasid käsikäes üle niidukähariku*.

Ka Eestis leidub puhast kulda!

Nõnda algas selle suve kõige ladinakeelsem osa. Floristika praktikum.

Kuna K on juba oma praksist päris põhjaliku ülevaate teinud ja enamus asju oli meil ka samamoodi, siis lisan juurde veel oma nägemuse;)

Ma ootasin seda praktikumi, aimates ette, et tuleb midagi head, ja ma ei pettunud. Esimesel päeval oli küll tunne, et ees ootab tohutu töö ja rabelemine ning teise päeva peavalu ja kehv enesetunne ei olnud just lootustandvad. Aga kui samblad vastatud said, läks kõik juba paremini. Selleks ajaks olin ka aru saanud, et kiirustada ja rabelda polegi tarvis (nagu enamustes praktikumides on), vaid rahulikult tehes jõuab ilusti valmis. Sel juhul muidugi vaba aega ei jää, aga kas seda ongi õppelaagri puhul vaja?

Praksi alguses mõtlesin küll, et äkki oleks võinud esimese rühma valida. Aga hiljem jäin väga rahule. Nimelt vedas tohutult ilmaga – tuli küll vihma, aga meie suuremate sahmakate ajal välja ei sattunud. Ja seega polnud ka lämmatavalt palav, vaid täiesti paras ilm. Samuti oli seltskond tore. Sain tuttavaks isegi paari uue inimesega, olgugi et enamus grupist olid meie omad bioloogid, keda nagu peaks juba teist aastat tundma… Ja väga vedas ka juhendajatega. Ma alguses oleks tahtnud Mare rühma, kuna tema oli varasemast toreda inimesena meelde jäänud. Aga selgus, et meie juhendajad olid ka väga toredad. Nii armas juhendaja oli meil, nalja sai ikka ka, kui ta samadele taimedele kord ühe ja järgmisel hetkel teise nime ütles, ise surmtõsiselt et jajaa, see on see taim, ma pole muud öelnudki. Ja nagu tõeline botaanik olema peab, oli ta tõesti taimedest väga huvitatud. Pole oluline, palju inimesi ühte autosse peab mahutama, aga peaasi, et taimedeni jõuaks. Jätsime kõik neli autot natuke imelikku kohta teeäärde seisma ja tegime oma paari tunni pikkuse “metsapeatuse”.

Ja ta olekski telefoniga rääkima jäänud, kui ma poleks läinud uksele koputama, et inimesed juba ootavad küsimustega. Teine juhendaja oli ka tore. Pärast eksamit ütles mulle, et kui mul putukatest kõrini saab, tulgu ma taimedesse 😀

Aga nüüd kõige tähtsamast – ehk siis taimedest. Üheks mu lemmikuks kujunes kuldristik (vt. pilt), tõesti armas taim on, isegi juhendaja ütles, et Eesti kuld. Ja suur tulikas leiti.  Ja ma nägin elus esimest korda oma silmaga harakkuljust ja sain selle oma herbaariumisse ka. Ja kalmus on imehea lõhnaga! Ja põdrakanepi tee maitsesin ka ära. Ja kõige meeldejäävam oli muidugi kollaste taimede terror. Ja kannid olid vaidlusteemaks – kas oli nüüd lamav kann või roomav kann. Aga tegelikult oli lamav kesakann. Ja jaani-õnneheina kõrvale olid ka näärid. Ja selle kõige tulemusena õudus-punenägu…

Nii palju ajalehti pole ma veel korraga näinud. Vähemasti mitte laiali laotatuna. Terve saal oli nendega kaetud – seinad, põrand, trepikäsipuud, trepiastmed jne. Võimas vaatepilt 😀

Söögid olid ka head. Ma olin juba hoiatatud, et kõik pudrud on margariiniga, seega mingit üllatust polnud. Ja minu meelest olid tavalised (ja head) koolitoidud. Mul vedas ka kõrvalistujaga, kes just alati suure isuga polnud ja enamasti pool magustoidust mulle jättis 😀 Eriti hea oli ka see, et tihti jäi lõuna ajal sööki üle ja selle sai õhtuks kaasa võtta. Ja maasikaid saime ka, kuna lähedal oli üks kasvataja.

Ja ma olen nii rahul, et eelmistel päevadel olin osasid ladina keelseid nimesid juba õppinud. Sellest oli tohutult kasu. Tänu sellele ei pidanud ma nii palju närvitsema ja kokkuvõttes nautisin seda praktikumi väga. Nii hea on mõnikord olla 10 (ok tegelt 9) päeva eemal kõigest muust, igasugu igapäevastest probleemidest. Olla eemal koos toredate inimestega, kes kõik teevad sama asja, seda mis peab. Ja ei teki kordagi küsimust, et mida võiks teha või millest rääkida. Jututeemad kiskusid miskipärast ka kõik samasse kanti.

Toast kapi peegli vahelt leidsin paberist volditud liblika. Huvitav, kas see oli eelmise rühma poolt sinna pandud või oli seal juba varem. Äkki on sellel mingi tähendus. Võtsin ta kaasa.

Koju jõudes oli muidugi vaja jälle hakata mõtlema kõigile neile asjadele, millele praksis polnud aega mõelda. Iseenesest head asjad, aga mõtlemisainet ja planeerimist on palju, ja kõik korraga ajab segadusse. Näiteks saades teada, et hip hopi festival ikkagi toimub, 21.-22. august ja Elvas!!!, ma vist hüppasin püsti tooli pealt…  Ei tahtnud ma mitte lugeda nimekirja esinejatest, kes seal kõik on, teades et ma tõenäoliselt sinna minna ei saa, kuna augustis tahaks ju sõitma minna – tõesti ehk Lääne- või Lõuna-Eestisse. Aga lõpuks ma ikkagi lugesin seda nimekirja… nii palju häid esinejaid ühekorraga, ei suuda uskuda.

Aga häid uudiseid on viimasel ajal mitmeid olnud 🙂

Hellik ja tutik jalutasid käsikäes üle niidukähariku.
Nõnda algas selle suve kõige ladinakeelsem osa. Floristika praktikum.
Kuna K on juba oma praksist päris põhjaliku ülevaate teinud ja enamus asju oli meil ka samamoodi, siis lisan juurde veel oma nägemuse;)
Ma ootasin seda praktikumi, aimates ette, et tuleb midagi head, ja ma ei pettunud. Esimesel päeval oli küll tunne, et ees ootab tohutu töö ja rabelemine ja teise päeva peavalu ja kehv enesetunne ei olnud just lootustandvad. Aga kui samblad vastatud said, läks kõik juba paremini. Selleks ajaks olin ka aru saanud, et kiirustada ja rabelda polegi tarvis (nagu enamustes praktikumides on), vaid rahulikult tehes jõuab ilusti valmis. Sel juhul muidugi vaba aega ei jää, aga kas seda ongi õppelaagri puhul vaja?
Praksi alguses mõtlesin küll,et äkki oleks võinud esimese rühma valida. Aga hiljem jäin väga rahule. Nimelt vedas tohutult ilmaga – tuli küll vihma, aga meie suuremate sahmakate ajal välja ei sattunud. Ja seega polnud ka lämmatavalt palav, vaid täiesti paras ilm. Samuti oli seltskond tore. Sain tuttavaks isegi paari uue inimesega, olgugi et enamus grupist olid meie omad bioloogid, keda nagu peaks juba teist aastat tundma… Ja väga vedas ka juhendajatega. Ma alguses oleks tahtnud Mare rühma, kuna tema oli varasemast toreda inimesena meelde jäänud. Aga selgus, et meie juhendajad olid ka väga toredad. Nii armas juhendaja oli meil, nalja sai ikka ka, kui ta sama taime kohta kord ühe ja järgmisel hetkel teise nime ütles, ise surmtõsiselt et jajaa, see on see taim, ma pole muud öelnudki. Ja nagu tõeline botaanik olema peab, oli ta tõesti taimedest väga huvitatud. Pole oluline, palju inimesi ühte autosse peab mahutama, aga peaasi, et taimedeni jõuaks.Jätsime kõik viis autot natuke imelikku kohta teeäärde seisma ja tegime oma paari tunni pikkuse metsapeatuse.
Ja ta olekski telefoniga rääkima jäänud, kui ma poleks läinud uksele koputama, et inimesed juba ootavad küsimustega. Teine juhendaja oli ka tore. Pärast eksamit ütles mulle, et kui mul putukatest kõrini saab, tulgu ma taimedesse 😀
Aga nüüd kõige tähtsamast – ehk siis taimedest. Suur tulikas leiti! Ilus oli küll. Ja ma nägin elus esimest korda harakkuljust ja sain selle oma herbaariumisse ka. Ja kalmus on imehea lõhnaga! Ja põdrakanepi tee maitsesin ka ära. Kõige meeldejäävam oli muidugi kollaste taimede terror. Kannid olid ka toredad. Oli see nüüd lamav kann või roomav kann, aga kann igastahes (hääldada palataliseeritult;)). Ja siis jaani-õnneheina kõrvale ka näärid. Ja selle kõige tulemusena õudus-punenägu…
Nii palju ajalehti pole ma veel korraga näinud. Vähemasti mitte laiali laotatuna. Terve saal oli nendega kaetud – seinad, trepikäsipuud, trepiastmed jms.
Söögid olid ka head. Ma olin juba hoiatatud, et kõik pudrud on margariiniga, seega mingit üllatust polnud. Ja minu meelest olid tavalised (ja head) koolitoidud. Mul vedas ka kõrvalistujaga, kes just alati suure isuga polnud ja enamasti pool magustoidust mulle jättis:D Eriti hea oli ka see, et tihti jäi lõuna ajal sööki üle ja selle sai õhtuks kaasa võtta. Ja maasikaid saime ka, kuna lähedal oli üks kasvataja.
Ja ma olen nii rahul, et eelmistel päevadel olin osasid ladina keelseid nimesid juba õppinud. Sellest oli tohutult kasu. Tänu sellele ei pidanud ma nii palju närvitsema ja kokkuvõttes nautisin seda praktikumi väga. Nii hea on mõnikord olla 10 (ok tegelt 9) päeva eemal kõigest muust, igasugu nõmedatest ja tühistest probleemidest, millega iga päev tegelema peab. Olla eemal koos toredate inimestega, kes kõik teevad sama asja. Jututeemad kiskusid ka kõik samasse valdkonda.
Toast kapi peegli vahelt leidsin paberist volditud liblika. Huvitav, kas see oli eelmise rühma poolt sinna pandud või oli seal juba varem. Aga ma võtsin selle kaasa. Äkki sellel on mingi tähendus. Never knew.
Koju jõudes oli muidugi vaja jälle hakata mõtlema kõigile neile asjadele, millele praksis olles aega polnud mõelda. Iseenesest head asjad, aga mõtlemisainet ja planeerimist on palju, ja kõik korraga ajab segadusse. Näiteks saades teada, et hip hopi festival ikkagi toimub, 21.-22. august ja Elvas!!!, ma vist hüppasin püsti tooli pealt, enam ei mäleta…  Ei tahtnud ma mitte lugeda nimekirja esinejatest, kes seal kõik on, teades et ma tõenäoliselt sinna minna ei saa, kuna augustis tahaks ju sõitma minna – tõesti ehk Lääne- või Lõuna-Eestisse.
Aga lõpuks ma ikkagi lugesin seda nimekirja… nii palju häid esinejaid ühekorraga, ei suuda uskuda.
Aga häid uudiseid on viimasel ajal mitmeid olnud:)

* Hellik, tutik ja niidukäharik on samblad. Lause autor on Egle.

4 Replies to “Hellik ja tutik jalutasid käsikäes üle niidukähariku*.”

  1. Mina ei näinudki kuldristikut ja sellest oli mul tohutult kahju 🙁
    ja harakkuljus? pole halli aimugi mis see on…

    MAASIKAID? näääh….kus meie silmad küll olid, et me neist midagi ei kuulnud/näinud 😛

    Asko voltis liblika….
    vb õpetas kellelgi teisele ka..aga ma siiski usun et see on seesama tema volditud…
    ta voltis lendava draakoni ka…see oli veel ägedam, minu jaoks vähemalt 😀

  2. Imelik, et te siis ei näinud, kuldristik kasvas suht tee ääres tegelikult ja koolimajast mitte väga kaugel… kui mul õigesti meeles on. Ja õitsema ta pidi ometi siis ka juba. Harakkuljus on muidugi teine asi, teda tõesti metsas igal pool ei ole. Aga eks me varsti saame arutada, mis taimi me veel saime, kindlasti oli teil ka hulk selliseid, mida meil polnud. Ja teie praktikum tundus veelgi lõbusam olevat kui meie oma, kui te seal liblikaid voltisite ja Enrique pilte seinale kleepisite 😀
    Hehee, siis on liblikas määratud, pole enam saladuslik, mõistatuslik isend;)

  3. ma tean, et osad nägid kuldristikut..aga mina millegi pärast mitte..ära küsi kuis ma olin siis, sest ma ise ka ei tea 😛
    aga jah, esmasp näeme ja arutame 😉

  4. Tõenäoliselt sa kaevasid mõnd muud taime üles sel ajal. Mul jäi (ilmselt) selle tõttu mitu nimekirjas olnud taime õppekäikudel nägemata…

Lisa kommentaar

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.