parian
parian
parian
parian

Trennihullus: -20 ja muudkui langeb

Eile hommikul kaalule astudes kuvas kaal numbreid, mis näitasid mulle, et olen veebruari keskpaigast, kui sai treenima ja toitumist jälgima hakatud, tänaseni kaalust alla võtnud kokku 20kg. See mõjus motivatsioonile ergutavalt, sest sellist progressi on meeldiv näha. Selguse huvides (eelmises postituses polnud konkreetset kuupäeva) olgu mainitud, et -15 oli 2.06 ja -20 3.07 ehk siis laias laastus kuu ajaga olen kaotanud 5kg 🙂

Ma arvan, et tulemust toob nii toitumiskava jälgimine (mis vahepealsete jaanipühade tõttu nii lihtne polnudki), kui ka korralik trenn. Olen näinud, et näiteks paaritunnine jalgrattasõit annab päris suure efekti ja ühe korraga võib kaotada isegi paar kilo. Tõsi, mingi osa sellest tuleb söögi-joogiga tagasi, sest selle paaritunnise pingutuse käigus kaotab organism üksjagu vedelikku. On küll veepudel alati kaasas aga sellest ei piisa.

Olen loobunud nutitelefonis (ja ka paberil) toitumise üle arvestust pidamast, sest tarbin suht-koht samu toiduaineid ja olen üldjoontes selgeks saanud, kui palju üks või teine toiduaine kaloreid annab. Ei viitsi eriti seda arvestust pidada, eriti kui sisestamine läheb meelest ja peab tagantjärgi hakkama mitme toidukorra või päeva sööke sisestama. Vee tarbimise üle veel pean arvestust. See ei tähenda seda, et enam ei järgiks päevase kaloraaži normi – see on ikka A ja O. Ja seda vaatan ka ikka mida, millal ja kui palju suhu pista.

Rattaga sõites püüan sõita järjest kaugemale ja rohkem. Eelmisel laupäeval sai maha sõidetud 50km – Tallinnast Sakku ja tagasi. Sinna viib suurepärane jalgrattatee ja ilm oli ka rattaga sõitmiseks väga hea. Iganädalane kilometraaž on ligi 100km. Olen see aasta sõitnud rattaga rohkem, kui terve eelmine aasta kokku. Ükspäev sai juba ratta tagumised pidurid välja vahetatud…

2.07 rattasõidu marsruut

Egas muud, kui jätkan samas rütmis. Mõelda vaid, et -25 polegi enam nii kaugel… 😛

Trennihullus: asi edeneb tasa ja targu (-15)

Paar nädalat tagasi jõudsin järgmise verstapostini milleks oli siis kaalu 15kg kaotamine 🙂 Ehk siis kahe kuuga -5kg. See on võtnud rohkem aega, kui ma oleks lootnud ja tahtnud aga ega see ei peagi kerge ja kiire olema. Tegelikult võtabki tulemuse saavutamine aega ja selleks on vaja ära teha palju tööd ja näha vaeva. Niisama diivanil lösutades ei juhtu mitte midagi. Ma arvan, et see -15kg on ka juba tubli tulemus. Kui varem külastasin jõusaali vähemalt viiel päeval nädalas, siis viimased paar nädalat olen trenni külastusi vähendanud kolmele korrale nädalas aga ülejäänud kahel päeval sõidan jalgrattaga. Lisaks siis nädalavahetus. Ja seegi mõjub… Nüüd ootan huviga, millal saabub -25kg kaalukaotust. See võiks juhtuda kui mitte see kuu, siis järgmine kuu. On mida oodata. Peeglisse vaadates veel eriti muutusi pole märganud aga mõned riideasjad mahuvad küll kuidagi lahedamalt selga 😀

Jalgrattaga sõitmine on kuidagi erakordselt meeldima hakanud. Eelmine nädal “avastasin” enda jaoks Nõmme-Harku terviseraja ja olen nüüd tööpäeviti teisipäeval ja neljapäeval käinud seal metsaradadel sõitmas ja vahest ka nädalavahetusel. Tavaliselt olen teinud üks või kaks 7-8km pikkust ringi. Sellele lisandub siis sinna sõitmine ja sealt koju sõitmine, mis lisab umbes 2x nii palju kilomeetreid. Olen üritanud päevast kilometraaži hoida 20…30km kandis – see nädal olengi sõitnud 95km. Eelmine nädal tuli isegi rohkem – 135km. Lisaks olen sõitnud paar korda Haaberstist Piritale kasutades selleks Haabersti-Stroomi kergliiklusteed ja nüüdset kultuurikilomeetrit, mis on väga hea kergliiklusteega ääristatud. Eelmine nädal sai reede õhtul osaletud tour’D ÖÖ suvetuuril, mis oli väga omapärane kogemus – paar tuhat jalgratturit sõitsid A le Coq Arena juurest Pirita velodroomile läbi linna sumeda, tõsi küll päris jaheda, suveõhtu. Sealt kuskil kella 00…01 ajal tagasi Haaberstisse sõita oli põnev – polegi varem öösel pimedas rattaga sõitnud.

Loe edasi »

Trennihullus: progress

Praeguseks hetkeks on seljataga 7 nädalat ja 49 päeva treenimise alustamisest. 36 päeval olen käinud trennis alates sellest ajast. Igal nädalal vähemalt viiel päeval, ühel nädalal tuli ka kuus päeva jutti – siis oli eriti hoog sees. Ja tulemus on selline, et eile hommikul kaalu peale astudes nägin, et peale 36 päeva treenimist on 10kg kadunud 🙂 See teeb siis umbes 700g kaotus nädalas. Ma arvan, et pole paha tulemus ja mina olen endaga üsna rahul.

Üks pildike ka ühelt treeningpäevalt. Sellele velotrenažööril väntamisele eelnes tund aega käimist ja seda siis cardio päeval kus ma enamasti käin kas lindi peal või väntan velotrenažööril.

Loe edasi »

Gregorian oma tuntud headuses

Eelmisel reedel oli siis Gregorian Masters Of Chant: The Final Chapter tuuri raames kontsert Nordea kontserdimajas, mis oli välja müüdud. See oli minu kas nüüd kolmas või neljas Gregoriani LIVE kontserdi kuulamine ja ma kirjeldan seda ülivõrretes. Kõik oli super. Valgusmäng oli vinge, muusika on ülikõva ja laval oli nii vihma, vett, tossu, tuld ehk sisuliselt kõike. Gregorian esitas oma muusikat läbi aastate – nii uusi, kui vanu. Emilia Brightman oli lihtsalt fantastiline nagu ka Narcis. Natuke kurvaks teeb see, et mungad panevad mõneks ajaks pillid kotti ja puhkavad peale 15.a. tuuritamist aga ma loodan, et nad jätkavad millalgi, sest see muusika, mida nad teevad on vinge.

Gregorian Masters Of Chant: The Final Chapter – Time To Say Goodbye

Gregorian Masters Of Chant: The Final Chapter – Hells Bells

Gregorian Masters Of Chant: The Final Chapter – Crying In The Rain

Hea enesetunne garanteeritud

Ma ei oleks kunagi osanud arvata, et jõusaali treening võib anda nii hea tuju ja energialaksu. Ma ei oska seda seletada aga ma tunnen, et energiat on rohkem. Kui kaks nädalat tagasi valutasid hirmsalt käed peale paari käte-õlgade treeningut ja eelmine nädal jalad peale jalgade trenni, siis nüüd peale kolmandat nädalat lihased enam eriti tunda ei anna v.a treeningu ajal. Aga see pidi olema ka alguse asi. See nädal oli ka esimene omapead treenimise nädal, sest 7 korda treeneriga sai otsa. Umbes pooleteise kuu pärast vaatab arengu üle ja võib-olla muudab üht-teist treeningprogrammis. Aga seni julgen tunnistada, et mulle meeldib ja mis peamine – eesmärk võtab vedu – kilo kaalukaotust nädalas on reaalsus 🙂 Eks lõivu tuleb maksta erinevate tahtmiste ja soovidega ja seda just söömise valdkonnas, sest sageli tahaks süüa rohkem, kui tohiks ja võiks. Aga lõppude lõpuks keda ma petan – ikka ennast kui libastun.

fitness-1208141_1920

Pilt Pixabayst.

Liiga vähe kohti

Kuna ma olen viimase paari nädala jooksul pea iga päev külastanud uut Mustamäe Keskust, õigemini seal asuvat MyFitnessi, siis olen kogenud ka seda “suurepärast” parkimise hullust, mis seal parklas toimub. Väidetavalt on seal keskuse juures 350 parkimiskohta. Suurem osa neist on maja ees, mingi osa on ka katusel ja tundub, et ka maja taga on üht teist. Ja muidugi ka ümbruskonna tänavatel leiab mõnikümmend kohta. Aga kui nüüd pärastlõunasel ajal sinna keskusesse minna, siis on parkla konstantselt täis. Tiiruta ja otsi kohta kus sa saad. Autosid pargitakse osaliselt kõnniteedele, ohutussaartele jm sissesõiduteedele. Mulle tundub, et kohti on liiga vähe planeeritud. Võib-olla oleks võinud terve keskuse katuse parklaga katta, mitte ainult osa sellest või siis kuskile maja ossa parkimismaja teha või majaesise parkla alla veel ühe korruse teha.

autos-1115600_1920

Parkivad autod. Pilt on illustreeriv.

Ja kuhu need kohad siis kaovad? Keskuses on MyFitnessi spordiklubi. Seal on näiteks õhtusel ajal päris palju inimesi ja mingi paar…kolmkümmend auto kasutajat võib seal vabalt olla. Siis on Lido restoran ja lugematu hulk poode sh Rimi supermarket. Ning muidugi Apollo kino Mustamäe oma kuue saali ja 800 kohaga. Kui pooled kinokülastajad tuleksid autoga, siis jääb juba kohtadest puudu. Nii ongi seal parklas parkimiskoha leidmine paras õnnemäng. Mina olengi korra jätnud auto Mustika keskuse parklasse, sest mitte kuskile pole autot jätta. Ühe korra olen kodunt nr 12 bussiga sinna läinud, mis peatub otse keskuse ees. Eks võikski öelda ju, et sõida bussiga ja käi jala. Aga kogu aeg seda ka teha ei ole võimalik või on see hirmus ajamahukas. Vägisi jääb mulje, et loodeti, et parkimiskohti jätkub, kuigi tegelikult on see tõenäosus, et suur osa neist kohtadest on mitu tundi hõivatud vägagi suur ja seda peamiselt just tänu kinole ja spordisaalile, mille kasutajad neid kohti tunde kinni hoiavadki. Huviga jälgin mis sellest asjast seal saab. Kevade ja suve poole võib-olla hakkama rattaga tööle ja siis trenni sõitma 🙂

Pilt Pixabayst.

Trennihullus

15. veebruaril see algas. Paari nädala jooksul enne seda päeva kaalusin, kas see on hea mõte või mitte ja kas mul on piisavalt tahtejõudu ja viitsimist selleks aga lõpuks sõbrapäeval 14. veebruaril otsustasin – kas nüüd või mitte kunagi. Mõeldud, tehtud. Regasin ennast MyFitnessi lehel ära, maksin registreerumistasu ja kirjutasin personaaltreenerile, et olen nüüd tõsine huviline. Ja treener vastaski juba samal päeval, et kui mulle sobib, siis 15ndal võiks teha esimese trenni. Esimesel korral värskeltavatud Mustamäe MyFitnessis tutvustas ta jõusaali ja treeningmasinaid ja rääkisime üldisemalt plaanidest ja kavadest. Ja tänaseks ongi toimunud 6 personaaltreeningut seitsmest ja üks on veel eeloleval esmaspäeval ees.

Trenn.

Jõusaalis olen käinud nüüd igal tööpäeval ja ma võin täiesti ausalt öelda – mulle meeldib. Rohkem ootan praegu trenni, kui tööd 🙂 Eks ma alguses natuke ikka pabistasin ka, sest pole kunagi varem niimoodi jõusaalis majandanud ja ega ei teadnud ka kuidas ja mismoodi asjad käivad. Aga treener võttis kõik pinged kohe esimesel korral maha ja koostöö on siiani ideaalselt sujunud. Janek Uuk on siis treeneriks ja valisin ta MyFitnessi lehelt puhtalt seetõttu, et tundus sümpaatne ja tema kohta kirjutatakse, et tegeleb ka algajatega. Ehk siis minusugustega. Tema tegi mulle ka toitumiskava, mida tasapisi üritan järgida. Midagi keerulist see polegi tegelikult ja toiduained on üsna tavalised. Harjumist nõuab regulaarne söömine, mõningane kalorite lugemine, et igal toidukorral tarbiks nii palju, kui vaja ja päevanormi ei ületaks ehk siis kogused peavad olema õiged ja siis muidugi ka see pidev vee joomine.

Loe edasi »

Triumf

Peale eileõhtust Kelly Sildaru triumfi X-Gamesi pargisõidus (sotsiaal)meedia kihab. Vägev. Lahe selle asja juures on minu arust see, et tänu oma noorusele on Kellyl palju selliseid lahedaid hetki ja võistlusi veel ees, kus saab rahulikult oma sõitu minna tegema ja tulla sellest nii puhtalt ja võidukalt välja. Sest olgem ausad kõik kolm Kelly sõitu olid eile ikka väga korralikult tehtud erinevalt paljudest tema vanematest kolleegidest, kes mitmel korral kukkusid või vääratasid. Tundus, et teistel vedasid närvid rohkem alt.

Ja üks asi veel mille peale ma eile õhtul twitteri säutse lugedes mõtlema hakkasin on see, kui palju tuntust Kelly oma võistlemise ja võiduga Eestile toob. Kui palju seda teevad tegelikult kõik meie sportlased, kes edukalt võistlevad. Jääb vaid loota, et seda osatakse ka vääriliselt hinnata. Öeldakse küll, et tähtis pole mitte võit vaid osavõtt aga olgem ausad – pildil püsivad enamasti ikka võitjad. Kedagi ei huvita see, kui oled kolmanda kümne lõpus või veel kaugemal. Ma usun, et päris paljud hakkasid internetist otsima kes see Kelly on ja kuskohast ta on pärit. Üks selline sündmus võib meile rohkem tuntust tuua, kui mistahes bränd või slogan, mida aeg-ajalt kiputakse Eesti tutvustamiseks välja mõtlema. Lisaks võib Kelly võit panna paljusid teisi noori tahtma tegeleda sama alaga. Egas muud, kui tuleb tehismägesid luua, et seda ala saaks harrastada. Eesti on väike aga kindlasti annab midagi välja mõelda.

Ei tasu muidugi ära unustada ka Kelly nooremat venda Henryt, kes käib kindlasti õe jälgedes ja kelle võistlemistele saame tulevikus kaasa elada.

Tuult suuskadesse, Kelly.

Kelly esimene sõit, mis tõi ka kuldmedali: