Selline lugu – Viimsi lasteaias Amarüllus juhtunud õnnetus, kus laps jäi sallipidi kiige külge, mis poos teda ja kasvatajad ei märganud seda, kuna ajasid juttu – on lihtsalt hämmastav. Olgu selle juhtumi üksikasjadega nii nagu on aga minus tekitas hämmastust väide, et lasteaia kasvatajatel pole harjumust helistada 112 ja/või laste vanematele, kui midagi tõsist juhtub Kuidas saab nii olla? Arsti juures selgus ju, et vigastus on üsna tõsine ja seekord läks napilt. Kohapeal pole ühelgi kasvatajal pädevust hinnata, kui ohtlik võis see poomine lapse tervisele olla ja seda enam oleks tulnud helistada 112 ja kutsuda kiirabi kohale. Parem karta, kui kahetseda. Kas meil on ühest lasteaias surnud lapsest vähe?
Reklaamin siis oma blogis kah seda huvitavat üritust. Nimelt saabub 1. mail Aegviidu jaama näitus “Laiarööpmeline Soomusrong NR. 1 Vabadussõjas”. Soovitan soojalt. Näituse on kokku pannud Tallinna Linnamuuseumi Fotomuuseum ja Aegviidu jaama toob näituse Aegwiidu Jaam Anno 1870 MTÜ.
Täna logisin üle tüki aja siia blogisse sisse ja kuigi minu esimene mõte oli selline, et keeraks õige kraanid lõplikult kinni, nii et puhas valge leht vaataks vastu, otsustasin ikkagi jätkata seda teed, mis sai aasta ja 5 kuud tagasi pooleli jäetud. Kahju oleks kõike unustusehõlma saata ja minu üllatuseks siia ikka satub inimesi, kui statistikat vaadata.
Löön siit tolmu välja ja kõpitsen üht-koma-teist, et siia elu sisse puhuda. WordPress on vana, nii et see vaja kah ära uuendada. Ligemale 30 rämpskommentaari oli vahepeal tekkinud ja hulk viiteid kadunud. Vot. Eks paistab, mis saama hakkab
Eile hommikul hakkasin pliidi praeahju klaasi puhastama. Huvitaval kombel oli üsna mustaks saanud kahe klaasi vaheline pind, kuhu nii naljalt midagi ei tohiks sattuda. Klaaside äravõtmine oli käkitegu aga tagasipanek oli juba keerulisem, sest esiteks tahtis ahjuluuk pidevalt kinni minna, teiseks tahtis välimine klaas muudkui ära kukkuda nii et seda pidi kinni hoidma ja kolmandaks oli vaja kruvid õigesse kohta panna kahte eelnevat trotsides. Lõpuks see õnnestus ja õhtul sai ahjus küpsetades uued plekid tekitatud
Aga klaasidega mässates märkasin täiesti juhuslikult pliidi all sahtlit Ma polnud varem huvi tundnud sellesse, kuigi elan korteris juba paar kuud ja pliiti olen kasutanud palju kordi. Leidsin sealt koogivormi ja kaks panni. Kuigi uued pannid olin vahetult kolimise järgselt ostnud… Ilmne näide, et minul pole ikka kööki asja
Tjah. Motivatsioonipuudus. Selle sõnaga võiks blogi hetkeseisu kokku võtta. Mingi vähem kui kuu aega tagasi, hakkasin mõtlema, et milleks ja kellele üldse blogida, sest see tundub mõttetu. Meenub üks teine inimene, kes proovis siin oma mõtteid kirja panna aga ühel hetkel tundis ka, et see ei vii kuhugi. Oma elust ja tegemistest rääkimine ei paku mulle enam pinget, sest sellest ma rääkida ei taha – kõigi jaoks on parem, mida vähem teatakse. Ma arvan, et seda pole eriti huvitav lugeda ka. Ja kõiki muid asju saab kõikjalt mujalt (näiteks feissbuukist või delfist) varem või hiljem niikuinii teada. Ja kui ka ei saa teada, siis ei juhtu sellest tõenäoliselt midagi, sest mida ei tea, selle vastu ei pruugi ka huvi olla. Right? Niisiis…
Lisaks kadus mul igasugune huvi kõikvõimalike (sots)võrgustike vastu. IMHO waste of time. Imetlen inimesi, kes suudavad kõigest sellest eemal olla ja oma ajaga midagi paremat ette võtta. Ja nagu mulle mõnda aega on tundunud… the less i know, the better for me mille tulemusel life is a flower
Meeliülendav on see, et leidub inimesi, kes oskavad elus õigeid valikuid teha ja ei jää virelema, isegi kui valik nõuab teise linna kolimist. Üks neist otsustas tulla heade mõtete ja töökohtade vaesuse linnast Tallinna tööle ja oma püsiva pesa punumisega siinkandis mind rõõmustada ja oma õnne otsida. Väitis, et see samm on lõplik ja enam püsivalt tagasi ei lähe – saame näha. Nädalavahetusel sai mitu tunnikest teetassi ääres küünlavalgel jutustatud ning kõik maailma asjad läbi arutatud. Üks vähestest sõpradest, kellega ma kunagi pole tülis või eriarvamusel olnud, kuigi tunneme teineteist palju aastaid.
Ka see nädalavahetus tõotab tulla eriline ja loodetavasti naerukrampe tekitav. Maitsev söögipoolis, väike hea kodune vein, küünlavalgus, hea film või muusika ja muidugi „kaks on seltskond“
Käisin täna JJ-Street Baltic Session 2010-l, kus oli väga lahe. Pole eriti palju sellistel tänavatantsufestivalidel käinud, Baltic Sessionil käisin esimest korda. Millalgi kevadel käisin Eesti Meistrivõistlusi Tänavatantsudes vaatamas aga Baltic Session on hoopis teise gabariidiga üritus. Rohkem osalejaid, rohkem pealtvaatajaid ja rohkem feelingut. Mina olen muidugi võhik selles valdkonnas ja need, kes hobi korras või professionaalsemas võtmes hip-hopi või lockingu või poppinguga tegelevad, saavad paremini kaasa rääkida, mõistavad rohkem. Aga vahva oli vaadata noori, kes hingega on asja kallal ja teevad midagi, mida armastavad ja teevad seda väga hästi. Ja see kuidas nad suudavad publikut üles kütta… Ja mulle tundub, et ma pean hakkama oma muusikakogusse nende stiilide muusikat hankima Tümps oli ikka mehine seal saalis… praegugi kõrvades kumiseb
Nokia kontserdimaja oli huvitav koht sellise ürituse jaoks (varem nagu väiksemates saalides oldud vist) aga ma saan aru korraldajate soovist – tutvustada neid tantsustiile laiemale üldsusele linna südames. Kuskil väikses saalis oleks kõik ümber tantsuplatsi ja nägijaid üsna vähe aga seekord toimus tantsimine laval ja publik elas kaasa saalis. Ja seda publikut oli nii palju kui Nokia Kontserdimajas põrandale mahub ~1000 inimese ringis aga osa oli ka laval ja paljud seisid püsti, nii et paari tuhande inimese ringis vast oli.
Täna hakkasin ennast kella 15 paiku kodu poole sättima ja sammusin Starmani kontori juures auto poole, kui märkasin oma ehmatuseks, et autot pole seal kuhu ma ta lõunalt tulles jätsin Mõtlesin sekundi murdosa jooksul, et see ei saa võimalik olla. Sammusin siis sellele autokohale lähemale, kuhu enda teada auto jätsin ja… leidsin ta ka sealt – lihtsalt üks teine auto oli täpselt nii hästi ette parkinud, et kui ma maja nurga juurest vaatasin, siis minu autot polnud näha. Lõpp hea kõik hea Pole varem sellist olukorda olnud ja hetkeks võttis ikka põlved nõrgaks…
Täna öösel kell 1 käis selline pauk Tallinnas, mis minusuguse unekoti üles ajas ja tunde tekitas nagu mingi väga tõsine pomm oleks plahvatanud kuskil läheduses aga tegelikult vist müristas ja äike sähvis – oktoobris Pole mina sellist asja veel oma elu jooksul näinud. Aga selle suure paugu tagajärjel sadas tubli 10 minutit ka midagi lumesarnast maha, kraadiklaas näitab kolmandal korrusel akna taga umbes 0 kraadi. Ei meenu, et keegi oleks ilmateates äikest ennustanud… Ja umbes pool tundi hiljem puhub tuul taeva pilvedest lagedaks, nii et näen aknast tähti. Eile õhtul valgustas tuba täiskuu
Millalgi septembri keskpaigas tellisin omale kaks Dormeo ortopeedilist patja. Mõtlesin, et vahetaks vanad padjad nende vastu, sest neid on mõned tuttavad kiitnud. Padjad pidavat kohale jõudma kahe nädala jooksul aga kaks nädalat peale tellimuse sisseandmist (ehk siis oktoobri alguses) oli ikka vaikus. Võtsin Studio-Moderna OÜ-ga ühendust ja uurisin kus padjad on. Vabandati ja öeldi, et padjad jõuavad Itaaliast oktoobri keskel. No okei, jõuab oodata küll. Nüüd on oktoobri keskpaik peaaegu käes ja küsisin neilt sama asja uuesti. Vabandati taas ja nüüd lausa valeinformatsiooni eest – padjad jõuavad “väidetavalt” Eestisse alles novembris ja et kas ma olen nõus niikaua ootama. Muidugi mitte. Novembris ütlevad võib-olla, et padjad saabuvad detsembris. Asja juures hea on see, et pole kellelegi midagi maksnud veel ja seetõttu pääsen sellest jamast ilma suuremate kaotusteta. Tore on see, et lehel dormeo.ee pole ühtegi viidet selle kohta, et mingeid probleeme oleks. Rõõmsalt naeratava näoga võetakse uusi tellimusi vastu. Huvitav kas uutele klientidele lubavad ka praegu kaks nädalat tarneaega? Klientidega suhtlemise seisukohast on sel ettevõttel küll nii mõndagi õppida, sest kui on mingid tarneprobleemid tuleks sellest ikka klienti teavitada, mitte ei pea mina hakkama puid ja maid jagama. Minevikus e-poodidest rohkem kaupa ostnud ja alati on võetud ühendust, kui kaup on otsas või hilineb mingil põhjusel.
Nüüd aga küsimus – kuskohast võib leida häid patju, millega tuleks hea ja magus uni?
Kuidas saab nii olla? Arsti juures selgus ju, et vigastus on üsna tõsine ja seekord läks napilt. Kohapeal pole ühelgi kasvatajal pädevust hinnata, kui ohtlik võis see poomine lapse tervisele olla ja seda enam oleks tulnud helistada 112 ja kutsuda kiirabi kohale. Parem karta, kui kahetseda. Kas meil on ühest lasteaias surnud lapsest vähe?
Neljapäev, 3. mai 2012, 8:39 | 
Sildid: 
Ma polnud varem huvi tundnud sellesse, kuigi elan korteris juba paar kuud ja pliiti olen kasutanud palju kordi. Leidsin sealt koogivormi ja kaks panni. Kuigi uued pannid olin vahetult kolimise järgselt ostnud… Ilmne näide, et minul pole ikka kööki asja 
Ja mulle tundub, et ma pean hakkama oma muusikakogusse nende stiilide muusikat hankima 
Mõtlesin sekundi murdosa jooksul, et see ei saa võimalik olla. Sammusin siis sellele autokohale lähemale, kuhu enda teada auto jätsin ja… leidsin ta ka sealt 
