parian
parian
parian
parian
award-rascally
award-rascally
award-rascally
award-rascally

Puhkus

Mis saab parem olla puhkusest – ajast, kui saad aja maha võtta ja teha midagi sellist milleks tööajal aega või võimalust ei ole. Mina käisin eelmine nädal näiteks telkimas. Püüan ikka igal suvel mõneks päevaks minna kuskile loodusesse ja panna telk üles, grillida, teha lõket, ujuda, kuulata öösel telgis loomahääli ja varahommikul lindude kauneid meloodiaid ja muidu puhata. Ka see aasta see kõik õnnestus 🙂 Tüüpiline Eesti suvi, kus on päikest ja vihma, tuult ja tuulevaikust. Allpool mõned klõpsud elust-olust-tegemistest Paidra järve kaldal ja Piusal, Rõuges.

IMG_20170727_085008

IMG_20170731_215156

IMG_20170728_171852

 

Puu

Täna saeti lõpuks maha Haaberstis asuv staar-hõberemmelgas, millele oli väljastatud juba mõnda aega tagasi raieluba aga mida ei saanud maha raiuda, sest puukallistajad võitlesid visalt puu maha raiumise vastu. Tulemus? Haabersti hõberemmelgas saeti puukaitsjate silme all maha! Oli ka aeg. Selle remmelga oleks pidanud maha võtma juba mitu nädalat tagasi, mitte laskma probleemil eskaleeruda nii suureks. Kui raieluba oli väljastatud ja see on igati seaduslik, siis puu maha raiumise takistamine on ebaseaduslik, seda enam, et väga paljud asjatundjad on seda puud pidanud väheväärtuslikuks. Nii mitmedki dendroloogid ja arboristid on öelnud, et see paju tee-ehitust üle ei elaks ja varem või hiljem ära sureks.

Veider on see, et aastakümneid ei tundnud mitte keegi selle paju vastu huvi ja alles nüüd, kui see puu jäi ristmiku ehitusele ette, osutus see nii väärtuslikuks, et selle pärast pidi selline klounaad käima. Mina tunnustan politseid, et olukord lahendati. See võttis küll liiga kaua aega aga parem hilja, kui mitte kunagi. Puukallistajad tegid minu silmis oma margi täis. See puu kaitsmine väljus konstruktiivsest dialoogist ja selle asemel oli palagan. Huvitav, mida puukallistajad siis teevad, kui Rail Balticu trassile ette jäävaid kümneid tuhandeid puid hakatakse maha lõhkuma, mõrvama nagu üks inimestest tele-eetris ütles – kas siis ka ronite puu otsa ja teete iga puu juures mitme nädala vältel kino? Vaevalt. See hõberemmelgas oli linnas ja seetõttu sai pidevalt olla pildil – teha seda paju tähtsamaks, kui see oli. Internetis ilmusid puukallistajate persoonilood. Oli see klounaad nüüd seda kõike väärt?

Ise elan ka Haaberstis, mitte kaugel sellest pajust ja ütlen ausalt – minu jaoks ei tekitanud see puu mitte mingisuguseid emotsioone. Jah, kahtlemata on kahju, et selline väärikas puu maha raiuti aga linn peab arenema ja iga puu pärast ei saa areng seisma jääda. Seda enam, et istutatakse uusi puid asemele. Mul akna all on ka mitmed päris vanad kased ja eks nendegi aeg saab kunagi otsa. Samas eks oma õppetund ole see ka kohalikule omavalitsusele, kes enda eksponeerimise asemel peaks tõsisemalt tegelema inimestega suhtlemisele. Paljud sealse trassi äärsed elanikud ei teadnudki, mis neid ees ootab. Eksponeerimise all pean silmas kõikvõimalikke avamisi ja esinemisi, mida korraldatakse. Eks valimised on lähemas ja seetõttu võtsid ka selle paju teemal sõna mitmed poliitikud. Ebaõnnestunult, minu arvates. Kutsuda peaministrit appi puud kaitsma/päästma on lihtsalt naeruväärne…

Jalgrattahooaeg täies hoos

Selle aasta jalgrattahooaeg on täie hooga alanud. Olen saanud alles teist kuud sõita aga juba on kogunenud üle 750km. Tegelikult pole ka imestada, sest korralikke jalgrattateid on päris mitu tehtud mida mööda on lausa lust sõita. Näiteks on valmis saanud Ehitajate tee ja Paldiski mnt vaheline kergliiklustee, mis võimaldab Haaberstist mõnusalt sõita Stroomi randa, kuhu see kergliiklustee välja viib. Juba eelmine aasta valmis Ehitajate tee ja Akadeemia tee vaheline kergliiklustee. Samuti on võimalik sõita Harkust Laagrisse mööda vinget jalgrattateed ja valmimas on ka Paldiski maanteel asuv kergliiklustee Järvekalda teest Tähetorni tänavani – viimast olen paar korda juba kasutanud – korra rühkisin seda mööda üles Harku poole ja mõni päev tagasi tulin seda mööda tagasi. Sealne tõus on päris arvestatav.

Täna sõitsin üht marsruuti pidi, mida mööda olen sel aastal juba sõitnud. Mööda kaht esimest eelpool nimetatud kergliiklusteed pidi Stroomi randa, sealt kunagisele kultuurikilomeetrile, siis sadamasse ja lõpuks sealt Piritale. Ja siis sama teed mööda tagasi.

40km

Siis olen sõitnud mööda Harku-Nõmme kergliiklusteed Hiiule, sealt Laagrisse ja siis tagasi koju mööda Instituudi tee ääres olevat uut kergliiklusteed ja veel uuemat Paldiski maantee kergliiklusteed:

21km

Üks kolleegidest mõtles välja järgneva marsruudi – mööda Harku-Nõmme kergliiklusteed Tähetorni tänavani, sealt Harku metsa, sellele ring peale. Seejärel suund Nõmmele, Nõmme mäest alla ja mööda Ehitajate teed tagasi Haabersti suunas. Ehitajate teel toimus teeületus ja suund läks värskeltvalminud kergliiklusteele, mis viib Haaberstist Stroomi randa. Stroomi ranna lähistelt keerasin vasakule Rocca Al Mare poole, möödusin Vabaõhumuuseumist, läbisin Kakumäe ja jõudsin otsapidi Rannamõisa teeni. Sealt sõitsin mööda kergliiklusteed Tiskreni ja tulin sealt tagasi Harku järve taha ja siis koju. Mõnus ring, mida mööda sõidan veel. Selle ringi lõpus, tõenäoliselt kuskil Harku järve taga sain esimese ratta rehvi augu, mis oli pisike aga piisavalt suur, et rehv saaks tühjaks. Selle hooaja esimene. Eelmine aasta sai 3x tagumist rehvi parandatud.

44km

Üks päris mõnus ring on Tallinnale tiiru peale tegemine. Mööda juba tuttavat kergliiklusteed Stroomile, sealt kultuurikilomeetrit mööda Piritale, sealt Lasnamäele, siis Suur-Sõjamäele, Järvele, Nõmmele ja tagasi koju. Parajalt pikk ja mõnus pea 3h vuramine. Sellest järgmine samm oleks sõita ümber Ülemiste järve. Eelmine aasta tegin seda ja see oli toona üks pikimaid rattasõite.

53km

 

Laagrist viib väga hea kergliiklustee Sauele – Lääne suunalise raudtee kõrvalt. Seda teed olen sel aastal sõitnud ja sõidan veel. Hea marsruut sugulastele külla minemiseks 🙂

52km

Teine kergliiklustee, mida mööda mul meeldib sõita on Männiku tee ääres – mitmete kilomeetrite pikkune tee viib Sakuni välja. Allpool olevat marsruuti proovisin esimest korda – Laagrist Männiku teeni ei viigi nii häid teid. Kui just mööda Tallinna ringteed ei sõida aga see pole eriti minu jaoks.

42km

Üks põnevamaid ja enim väljakutseid pakkuv sõit oli ettevõtte suvepäevadele Roostale sõitmine koos kahe kolleegiga. Polnud seni veel kahe päevaga üle 100km maha sõitnud aga sel korral tuli 135km kokku, mis oli minu jaoks eneseületus. Kõigepealt sai hommikul kella 7 ajal sõidetud rattaga Hiiule ja sealt rongiga Vasalemma. Sealt sõitsime siis ratastel Roostale. Järgmine päev tulime sama teed mööda tagasi selle vahega, et mina sõitsin taas Vasalemmast rongiga Tallinna aga kolleegid sõitsid ratastel Tallinna – see tegi 90km. Minu jaoks oli see liig. See oli esimene kord sõita kümneid kilomeetreid mööda maanteid, mis tegelikult oli üsna hirmutav, arvestades meie liikluskultuuri. Aga helkurvestid olid seljas ja püüdsime ennast nähtavaks teha. Ühtegi ohuolukorda õnneks ei tekkinud. Pole vist vaja mainidagi, et kohale jõudes olime tehtud mehed, sest olime ainsad, kes ratastel kohale tulid 🙂

135km

Kui nii edasi läheb, siis saab eelmise hooaja 1600km korralikult ületatud 🙂 Ma loodan, et ilmad soosivad seda ettevõtmist. Lisaks heale enesetundele ja huvitavatele marsruutidele on see ka tervisele kasulik. Üks 40…50km sõit koos korralike tõusudega mõjub kehakaalule hävitavalt.

Tali tuli tagasi

Selline vaatepilt avanes eile õhtul Andineemel. Maa oli valge. Ja on ka täna, kuigi päike teeb oma halastamatut tööd ja kui mitte täna õhtuks, siis homseks on maa must. Räästad kõikjal tilguvad.20170413_185730

See postitus on siis selle aasta esimene. Ei teagi kuidas nii on läinud, et midagi pole kirjutanud aga ju siis pole olnud jutusoont. Aga ega midagi uut päikese all polegi. Jõusaalis läheb tegusalt. Personaaltreener tegi just uue treeningkava ja nüüd enam-vähem kõik lihased valutavad 😀 Polnudki juba aasta jagu kava muutnud. Millalgi kirjutan sel teemal pikemalt. Jalgratas sai nädal tagasi hooldusesse viidud ja peakski selle sealt ära tooma. Tahaks juba sõitma. Eelmise aasta laeks jäi umbes 1600km, mis harrastaja kohta pole paha. See aasta plaaniks veel rohkem sõita 🙂

20170408_155151

Jõulukaardid ja lõuendid Helevalgest

Saadan juba hulk aastaid jõulukaarte sõpradele ja lähedastele. Kui varasematel aastatel olen kaarte ostnud supermarketist, siis sel aastal otsustasin teha teisiti. Nimelt jäi mulle facebookis silma selline ettevõte nagu Helevalge. Nad teevad lisaks fotolõuenditele, -tapeetidele ja seinamaalingutele ka postkaarte. Mõeldud tehtud. Saatsin neile ühe enda tehtud pildi küsimusega milline see võiks postkaardil välja näha. Juba loetud tundide pärast saadeti mulle e-kirja teel näidis. Ma ei mõelnud pikalt – andsin tellimuse sisse, sest jõuludeni oli sel hetkel umbes nädal ja teades kuidas Eesti Post Omniva töötab tuleb juba varakult oma kirjad teele panna. Mõni päev hiljem olidki postkaardid ilusasti pakituna postkastis. Ja tulemus…

Postkaardid Helevalgest

…üle ootuste hea. Mina olen rahul ja kui aus olla, siis sellist tulemust ma ei oodanud. Tegelikult ma ei osanudki midagi oodata, sest pole varem postkaarte tellinud. Aga see krobeline paber ja see, et tegemist on minu tehtud pildiga lisas minu jaoks sellele kaardile veel rohkem väärtust. Kogu tellimisprotsess ja suhtlus oli väga meeldiv ja tekitas positiivse – klient on kuningas – tunde. Need, kes said kaardi olid positiivselt üllatunud. Ja kuna kaart sai niivõrd hea, siis on plaan tellida sama pilt fotolõuendina seinale. Neid pilte on tegelikult veel, mida näeks suurima heameelega lõuendil…

Nii et mina soovitan Helevalget soojalt 🙂

Kokkuvõtete ja eesmärkide aeg

Käes on aasta viimane päev ja on paras aeg teha kokkuvõtteid nii treeningutest, kui ka panna paika järgmise aasta eesmärgid. 2016 aastal külastasin 191 korda MyFitness Mustamäe jõusaali. Kõige rohkem – 25 korda nüüd detsembris. Novembris ja märtsis käisin jõusaalis 24 korda. 23 korda sai külastatud jõusaali oktoobris. Kõige vähem, 9 korda, külastasin jõusaali augustis – aga siis sai ka üksjagu puhatud. Suvekuudel sõitsin päris palju jalgrattaga – sel aastal tervelt 1500km. Võrdluseks eelmisel aastal sõitsin ainult 300km. Alates veebruarist, kui treenima hakkasin, kuni tänaseni olen kaalust alla võtnud 34 kg, mis on vähem kui ma lootsin aga parem ikka kui mitte midagi 🙂 Aasta lõpu ponnistusi on häirinud pühad ja kuigi olen hoidnud ennast söömise osas tagasi, on kilod visad kaduma.

Detsembri alguses saadeti tööandja poolt regulaarsesse tervisekontrolli ja seal soovitas töötervishoiuarst pöörduda kiiremas korras perearsti poole, sest vere näitajad on halvad. Tegingi seda. Tulemus – vere rauasisaldus on väga madal ja rauadepood on tühjad. Hemoglobiiniga on asjad õnneks enam-vähem kombes. Perearst kirjutas mulle välja rauatablette, mida nüüd pea kuu aega olen võtnud. Jaanuari alguses saab kordusanalüüsidele mindud, loodetavasti on seis parem. Tunda annab see vaimse väsimusena, füüsiliselt on jaksu küll ja veel.

Aasta sportlase karikas oli välk selgest taevast

Aasta sportlase karikas oli kui välk selgest taevast

2017 aasta eesmärkidest? Kaalule astudes tahaks näha kahekohalist numbrit. Praegu on sellest veel üksjagu puudu. Ma usun, et see pole võimatu – peab toitumiskavast ja senisest treeningurutiinist kinni pidama. Ootan juba suve, kui saab jalgratta talvekorterist välja tuua ja vurada Nõmme-Harku kergliiklusteel. Samas on jõusaali külastamine saanud minu elu üheks osaks ja ei kujuta elu enam teisiti ettegi.

Hoian oma motivatsiooni kõrgel lausega – kõik, mida ma jõusaalis teen, teen iseendale 🙂 See meeldib mulle.

Trennihullus: -30 ja rohkem veel

Minu viimasest postitusest on möödas mitu kuud ja vaikus siin blogis ei tähenda seda, et ma oleks püssi põõsasse visanud ja loobunud trenni tegemast, oh ei, vastupidi – olen jätkanud samas vaimus. Lihtsalt… suvi ja eriti puhkuse aeg mõjus nii treenimisele, kui ka kaalu alandamisele pärssivalt. Seda positiivsem oli tõdeda, et eelmise nädala lõpus kaalule astudes nägin numbreid, mis näitasid mulle, et olen alates veebruarist, kui regulaarset treenimist alustasin, kaalust alla võtnud 30kg. Tänaseks on selleks numbriks juba 31kg. 9 kuuga. Pole paha. Vist. Eks alati saaks paremini.

Juulis ja augustis puhkasin paar nädalat ja sel ajal jõusaali ei külastanud. See andis tunda. Juuli keskpaigaks olin jõudnud umbes -26…27kg juurde aga augusti keskpaigaks olin tagasi -22…23..24kg juures ehk siis mitte ei võtnud alla, vaid juurde. Muidugi võttis selle kõige tasa tegemine aega ja selleks kulus terve september ja pool oktoobrit. Kuigi see kõik mõjus üsna demotiveerivalt ei andnud ma alla, sest sarnast seisakut, et mitte öelda tagasiminekut, on ka varem olnud ja siis sain sellest sihikindlusega jagu. Toimis ka seekord. Ja toimib ka edaspidi. Tuleb olla järjekindel ja mitte alla anda 🙂

Motiveerivalt mõjub ka see, kui nii lähedased, treener, kui ka töökaaslased ja sõbrad näevad progressi, innustavad või tulevad rääkima. Nii mõnigi on imestanud, et igapäevaselt jõusaalis käin ja küsinud kas see tervisele ei hakka. Olen siis vastanud, et tuleb piiri pidada ja targalt treenida. Mitte üle pingutada. Ikka tasa ja targu, step by step edasi liikuda. Mul ei ole kiiret kuhugi. Praegu on rutiin selline, et vähemalt 6x nädalas külastan jõusaali ja korraga üritan vähemalt tund aega jõusaalis miskit kasulikku teha. Rattahooaja olen selleks aastaks lõpetanud. Sõidetud sai igatahes mitu korda rohkem, kui eelmine aasta. Rattaga sõitmise asemel väntan jõusaalis velotrenažööri peal ja kõnnin kõndimislindil. Mõtlen kas lülitada programmi ka ujumine, sest üsna kodu ligidal on ka ujumisbassein… Enesetunne on hea, kuigi paar nädalat tagasi sai külmetatud ja köha ning nohu vaevas.

Usun ja loodan, et juba kuu aja pärast on saavutatud -35. Siis on jäänud veel 15kg maagilise -50ni. Praegu rügan ja mässan jõusaalis selle eesmärgi nimel. Sel aastal seda vist ei saavuta aga ehk järgmise aasta alguses 😛

Pilt pixabay-st.

Mida, millal ja kui palju

Pealkirjas kirjutatud lause lõpetaks nii – kõik oleneb sellest mida, millal ja kui palju suhu pista. Mina olen sellest aru saanud, et need pole ainult tühipaljad sõnad vaid nii ongi. Nagu öeldakse – oma kogemus loeb. Hiljuti lugesin Postimehest üht artiklit – Personaaltreener “Miss kõhulihas”, kus personaaltreener Ele-Ly Rahumägi räägib oma kogemustest. Näiteks jätavad inimesed menüüst ära süsivesikud, mis on pidevalt trenni tegeva inimese jaoks väga olulised. Või siis süüakse õhtul ainult puuvilju aga mitte liha, kala, muna, köögivilju. Ja süüakse vähe. Kusjuures seda juttu kuulen minagi päris tihti, et tuleks vähem süüa. Tegelikult tuleks tõesti vähem süüa aga tihedamalt ja tervislikumalt. Ikka väga palju aastaid oli mul kaks toidukorda päevas – lõuna- ja õhtusöök. Peale seda, kui personaaltreener tegi mulle toitumiskava, olen söönud 5…6 korda päevas, mis tundub palju aga tegelikult on kogused tagasihoidlikud – ma ütleks, et pea kaks…kolm korda väiksemad. Ehk nagu artiklis personaaltreener Ele-Ly kirjutab – kui peale söömist on energiat ennast liigutada ja välja minna ja midagi teha, siis on õige kogus söödud aga kui tuleb uni peale ja üldse midagi teha ei viitsi, siis on söömisega üle pingutatud.

Mina ei söönud näiteks varem hommikuti eriti midagi. Esimene toidukord päeval oli lõuna ajal. Nüüd algab iga hommik pudruga. Sama kirjutatakse selles artikliski, et pudru on alahinnatud. Ometi on hommikusöök päeva olulisim eine. Miks siis ei sööda hommikuti? Eks oma osa on tõenäoliselt kiirel elutempol – lihtsalt pole aega (midagi vaaritada). Samas on tegelikult olemas kõikvõimalikke kiirkeeduputrusid, mida saab kiirelt ja üsna lihtsalt valmistada. Ja eks tegelikult saab selle pudru ka varem valmis teha ja hommikul väiksema koguse üles soojendada. Minu hommikupudru menüüs on tatar, maisitang ja odratang.  Aga eks ole ka inimesi, kes lihtsalt ei saa ei suuda või ei taha hommikul 7…8 ajal süüa ja soovivadki hiljem süüa. Minul näiteks kell 10 tuleb juba lõunaoote aeg.

Mulle meeldib see artikkel eelkõige seetõttu, et sealt kumab läbi põhimõte – kõike tuleb võtta mõistusega. Nii söömist, mitte söömist kui ka trenni tegemist. Tuleb süüa aga õigel ajal ja õige kogus ja kui trenni teha, siis mitte üle pingutada ja ka peale trenni korralikult süüa. Olen isegi võtnud asja väga rahulikult ja jõusaalis raskusi järk-järgult suurendanud aga nii mõnigi kord olen tundnud, et see uus raskus on ikka liig mis liig. Üle ei taha pingutada aga samas tahaks, et tuleks ka tulemusi. Aga eks kindlasti nii palju, kui on erinevaid inimesi on ka erinevaid praktikaid ja kui üks ütleb üht ei pruugi see ühtida kellegi teise arvamusega. Meediastki võib lugeda aeg-ajalt ühe, siis teise ja lõpuks kolmanda treeneri või toitumisnõustaja soovitusi ja nõuandeid ja mõnikord lähevad need omadega vastuollu. Eks igaüks peabki siis ise selle kuldse kesktee leidma ja kõik korralikult läbi mõtlema. Või siis usaldama oma kogemusi ja inimesi, kes on õige suuna kätte näidanud 😉

Tulemustest rääkides, siis täna hommikul kaalule astudes nägin, et alates treenimise alustamisest olen kaalust alla võtnud 25kg. Olen endaga rahul 🙂 sest poole aastaga on asi jõudsalt edenenud. Aga kindlasti see raske ja sihikindel töö jätkub. Niikaua kui vähegi on veel ilusaid ilmasid kavatsen sõita võimalikult palju rattaga ja ka jõusaali külastan jätkuvalt. Sel nädalal on iga õhtu olnud sisustatud ka ujumisega.